30. jaanuar 2025
Mina olen Kaia ja töötan igapäevaselt Saku Läte kohviäri tootejuhina. Mul on põnev uudis, mida teiega jagada! Sel aastal võtsin vastu suure väljakutse – osaleda Ironman 70.3 võistlusel!
Olen otsustanud jagada oma teekonda teiega, alates ettevalmistustest kuni finišijooneni. Kui Saku Läte tegi mulle selle pakkumise, olin esialgu sõnatu. Uued väljakutsed on minu jaoks alati põnevad, kuid triatloni maht pani mind mõtlema. Siiski, vahel on vaja just sellist välist impulssi, et end proovile panna!
Kokkupuude iga triatloni alaga on mul olemas, küll aga on see väga erinev ja päris triatloni ei ole ma mitte kunagi teinud.
Olen suur spordientusiast olnud läbi elu, aga viimastel aastatel olen peamiselt tegelenud jooksmisega. Ausalt öeldes on mul kestvust rohkem kui kiirust, aga eks ma proovin arendada neid käsikäes ning viimased ligi 3 aastat olen seda teinud jooksutreener Taivo Püi kavade järgi. Tihtilugu arvatakse, et kava järgi jooksmine teeb kellestki tippsportlase või profi-harrastaja – lihtne vastus on, et ei tee. Minu eesmärk treeneriga koostööd alustades oli n.ö areneda tervislikult, sest teada on, et mida suurem treeningute maht, seda suurem vigastuste oht. Küll aga targalt treenides saab vigastuste ohtu siiski vähendada ja samuti on trennid mitmekesisemad, huvitavamad ja korra nädalas koos grupiga intensiivsemaid trenne teha on ka igati mõnus. Varasemalt olen osalenud paljudel rahvajooksudel erinevatel distantsidel kuni täispika maratonini (42,2 km) välja.
Ujumine mulle meeldib, küll aga tehniliselt on mul kindlasti arenguruumi väga palju ja samuti ujumistrennide ülesehituse kohta on mu teadmised nõrgad. Kui on vaja lihtsalt ujuda, siis rõõmuga (eriti avavees, kui see külm ei ole), aga harjutused, lõigud, labad, lestad jmt on mulle veel väga kauge teema. Mõnda aega tagasi avastasin tänu paarile heale sõbrale, et avavees ujumine on midagi hoopis mõnusamat minu jaoks, kui basseini põhjas tumesinist jutti vaadata. Varasemalt olin ju ikka järvedes, meres jne ujumas käinud, aga avaveeujumise trennid olid mulle tol ajal midagi uut. Sellest sai omamoodi harrastus ja vahepeal olid ka viis aastat, kus sattusin ujuma ka erinevatele avaveeujumise võistlustele. Väikese Väina avaveeujumine (Muhumaalt Saaremaale umbes 2,3 km) sai mõneks ajaks koos sõpradega iga-aastaseks traditsiooniks. Tõsi on, et kalipsoga ei ole ma kunagi ujunud, aga eks ma saan seda juba see suvi kogeda.
Rattasõit on mulle kõige kaugem ja hirmutavam ala – naudin pikki kulgemisi oma gravel bike-ga (sellel on laiem rehv kui maanteerattal ja sobib ka kruusateedel sõitmiseks), aga kuidas näevad välja ratturite trennid, sellest ei ole õrna aimugi. Mis siis saab kui rehv katki läheb, milline rattakompuuter osta ja mis numbreid sealt üldse vaadata, kuidas on tunne sõita aerobaridega jne. Kes ei ole aerobaridest kuulnud, siis need on ratta lenkstangi külge pandavad käetoed, et sõiduasend aerodünaamilisem oleks vms. Hea on see, et värskes õhus rattaga sõitmist naudin väga ning harjutan end nautima ka sisejalgrattaga sõitmist. Võib öelda, et esimesed edusammud on tehtud ja parimate ratastega My Fitness spordiklubid kaardistatud. Vaadates aga meie praegust talve, siis ehk sean hoopis sammud rattapoodi ja ostan talvised rattakingad, et heade teeolude korral saaks õues sõita.
Triatlon on väga tehniline ala minu silmis ja seal on palju nüansse. Tripassion Podcast (Spotify-s) on mulle olnud kui triatloni teooria kool, kus erinevatest podcastide osadest olen noppinud kasulikke teadmisi. Üks nõuanne on olnud ka see, et võta treener või kogenud triatleet endale esialgu kõrvale, et sellesse maailma paremini sisse sulanduda. Siinkoha lähevad tänusõnad teele minu heale jooksukaaslasele Eva Seppingule, kes tegelikult juba paar-kolm aastat tagasi arvas, et ma ikkagi võiksin triatloniga tegeleda (mitte ainult jooksmisega). See aeg jõudiski kätte ja Evast on suur abi olnud juba praegu ettevalmistuse ajal ja ausalt öeldes ka triatlonile „jah“ sõna ütlemisel. Õhku jääb vaid küsimus, kas minuga juhtub see, mis paljudega… annad sõrme, läheb aga kogu käsi ja rohkemgi veel.
Kuidas treeningprotsess välja hakkab nägema, sellest teine kord pikemalt, aga esimene etapp on hakata vaikselt ujumise ja rattasõidu n.ö põhja looma ning jätkata jooksutrennide ja jõusaaliga.
Küll aga on minu peas endiselt palju küsimärke näiteks kas peaksin liituma mõne triatloniklubiga ning saaksin paralleelselt olla jooksuklubis ja triatloniklubis? Kas oleks vaja minna kuskile ujumistrenni lisaks, et tehnikat lihvida jne. Küsimusi seoses varustusega ei hakka siin ette lugemagi, sellest samuti jooksvalt ja protsessi käigus.
Igatahes olen ise ka põnevil, milliseks kujuneb tavalise jooksuharrastaja üleminek triatlonile. Kindlasti tuleb siit erinevaid õppetunde, aga milliseid, seda näitab teekond.
Aitäh lugemast ja mõnusat sportimist kõigile!
Kaia
14. september 2022
"Kuidas vastsündinule nime pandi ja mis sai edasi? Vanemaid (asutajaid) oli kaks. Juba algselt oli otsustatud, et nimi peab olema eestipärane. Sai konsulteeritud keelemeestega, vallainimestega, veeteadlastega, sõpradega. Just viimane seltskond oligi kõige resultatiivsem ja aktiivsem nime valikul. Asutajad said kokku üle kümne nime. Üks meestest jälgis sisu, teine vormi ja kõla. Nii mindigi nelja nimevariandiga 1997.a. 02.juunil Saku Vallavalitsusse oma...