Tehtud!

Ironman 70.3 on edukalt läbitud ja ongi aeg natuke jagada nii võistluse kogemust kui tagasi vaadata kogu minu triatloni teekonnale.

Ironmani puhul on kogu see võistluse protsess pikem kui teistel võistlustel, kus olen osalenud. Ratas tuleb viia vahetusalasse juba päev varem, lisaks on kolmes keeles võimalik kuulata infotunde ja üldse see melu on võistluskeskuses juba alates neljapäevast, kui saab oma numbrile järele minna. Kokku lõpetas võistluse 1283 sportlast, kellest 363 olid naised (Ironman äpi järgi). Registreerunute arv oli suurem, aga oli ka neid, kes ei lõpetanud ja teisi, kes diskvalifitseeriti. Väga paljud välismaalased tulid Eestisse, et siinsel Ironmanil osaleda – kes täispikal distantsil ja kes 70.3 distantsil, aga rahvusvahelist hõngu oli mõlemal võistlusel korralikult tunda.

Minu start oli pühapäeval. Äratuskell oli juba 5.40, sest üsna varakult tuli jõuda stardiala juurde. Kõigepealt rattale joogipudelid viia, kompuuter peale panna ja rehvid täis pumbata. Seejärel oligi aeg stardiala poole minna (Stroomi rannas) ja alustada Ironman 70.3 võistlusega. Start anti pontoonilt, mis asus umbes 150 m kaugusel rannast. See on selline alus, mille peale saamine oli ka omamoodi kogemus, aga õnneks oli seal personal, kes ulatas käe ja aitas üles. Ujumine oli tegelikult mõnus – vesi oli hea temperatuuriga (17,2 kraadi vms) ja rada hästi märgistatud. Lihtne oli näha järgnevat poid, aga tegelikult olen ka siiani lummatud oma uutest prillidest, sest need päriselt on hea vaateulatusega ja selged. Ujumine lõppes rannas ja ausalt öeldes ei oleks arvanud, et kalipsoga põlvini vees nii raske joosta on. Hea emotsiooniga sai ujumine tehtud!

Ujumine: 1,9 km aeg 45.04 (2.22 min/100m)

Seejärel oli aeg rattale minna. Kui hommik oli päikseline ja ilus, siis ratta ajaks hakkas sadama ja esimesed pool distantsi oli päris külm. Õnneks panin vesti peale ja käised ka, aga siiski oli külm ja eriti jalgadel. Teine pool distantsi vihm jäi vähemaks ja oli juba päris hea. Kuna pidevalt oli rajal sagimist – kas sõitsin mina kellestgi mööda või sõideti minus mööda, siis jälgimist jätkus. Lisaks tuli ka pidevalt rajal süüa ja juua ning see ka hoidis tegevuses ja distants möödus siiski võrdlemisi kiiresti. Peas oli ka mõte, et rattal ei tohi üle panna, muidu on jooksuks jalad kinni ja see ei ole meeldiv. Nii saingi ratta tegelikult päris mõnusalt sõidetud. Tutermaa asfalt oli muidugi selline mitte kõige meeldivam, aga kui see osa läbi sai, tuli sile asfalt ja veel kergelt allamäge ka. Seda ma küll nautisin! Ratta distants oli pikem nii minu rattakompuutri kui ka rajakaartide järgi ja 90 km asemel tuli 91,5km läbida.

Ratas: 91,5 km aeg 3:17.20 (27,8 km/h)

Vahetusalas võtsin vesti, käised ja rattakingad ära. Sokid olid nagu märjad kaltsud ja jalad külmunud. Minu kõrval olev mees ei suutnud ise sokke vahetada, sest ta sõrmed olid külmunud. Minu sõrmed olid enam vähem head ja sain kenasti kuivad sokid jalga, aga jalad olid küll külmunud ja need andsid tunda veel jooksu esimesed ligi 10 km.

Joostes olid nagu surisevad padjad talla all, mis hakkasid kuumenema. Ühel hetkel see läks üle ja siis hakkas juba mõnus. Ka jooksus proovisin pigem tagasihoidlikumat tempot hoida, et seda poolmaratoni nautida. Nautisin ka! Rajaäärne melu andis ka palju häid emotsioone juurde.  Jooks läks kiiresti ja järsku taipasin, et lõpp paistab. Enda peas hakkasin juba vaikselt mõtlema, et punasele vaibale jõudes kõlistan kellukest (kelluke on neile, kes esmakordselt läbivad) ja naudin seda viimast 100 m finišini. Reaalsus oli aga see, et kõlistasin küll kellukest, aga see finiš tuli nii kiiresti, et ei jõudnud nautima hakatagi. Järsku oligi kõik, olin teisel pool finišikaart ja mulle pandi kaela minu esimene Ironman 70.3 medal. Tehtud! Meeleolu suurepärane, tunne hea ja naeratus näol!

Jooks: 21,1 km 1:53.14 (5.17 min/km)

Aeg kokku 6:10.17, koht vanuseklassis 24/49.

Olin podcastidest kuulnud soovitusi, et esimest korda tasub ikka nautima minna – pingutada, aga pigem meeldivalt. Nüüd mõistan seda nautimise kontseptsiooni ka triatloni võtmes. Ma ei taha öelda, et lihtne oli, aga ehk mitte nii raske, kui ma arvasin. Ilma ettevalmistuse ja pühendumiseta, ma seda muidugi ette ei kujutaks.  Kui aga tahta kindlat aega taga ajada ja ennast selles mõttes proovile panna, siis kindlasti saab see kõik ka palju väljakutsuvam olema.

Ise olen enda tulemusega rahul ja rõõmu tegi ka kogu selle võistluse sujuv läbimine.

Kui ma tagasi mõtlen oma triatloni teekonna algusele, siis esialgu oli kõige raskem harjuda sisetrennide ja uue elustiiliga. Mulle meeldib treenida värskes õhus ja iga ilmaga, kuid ühel hetkel sõitsin siseratast, käisin jõusaalis ja ujusin. Kõik oli sisetingimustes ja vaid 3 korda nädalas käisin jooksmas. Need paar kuud oli selline huvitav kohanemise aeg, aga ühel hetkel olin selle omaks võtnud ja uue elustiiliga harjunud. Ratas on ala, mis tahab mahutrenne, aga mina alustasin 20 kilomeetriste otsadega. Samm sammult kasvatades ratta mahtu, jõudsin ka trennini, mille sisuks oli  101 km ratast + 10 km jooksu. See oli ka kõige pikem trenn, mis ma tegin, küll aga sellised 60 km +/- ratta trennid + mõni km jooksu peale, muutusid ühel hetkel tavaliseks.

Kõige vähem tegelesin ujumisega – veekartust mul ei ole ja distants jõukohane, aga lihtsalt esialgu tundus palju, kui seda ka veel arendama pean. Väga kiire ma just ei ole, aga saan hakkama.

Kui juba esimene triatloni võistlus tuli, siis hakkas põnev, aga samas oli ikka hirm ka sees starti minnes. Olin treeninud triatloni alasid, aga päris triatloni kogemuse saabki vaid võistlusel. Kartsin vahetusala ja mõtlesin, et kas ikka teen kõik õigesti ka rattarajal. Veidi ülemõtlemist ka ja ehk seetõttu ma nii rõõmus olingi rohkem sujuva läbimise üle kui tegelikult täiesti arvestatava tulemuse üle enda kohta.

Aja jooksul hakkas rattast saama väga meeldiv osa ja vaikselt taipasin, et tegelikult see triatlon on ikka päris lahe ala.

Kumb jääb – jooks või triatlon?

Mõlemal on omad plussid ja miinused. Jooksu suurim pluss on see, et kus iganes sa oled, sul on vaja ainult tosse ja jooksuriideid, et trenni minna. Miinuseks ehk sagedasemad vigastused kuna treening on ühekülgsem (kui see just ei ole kombineeritud nt jõutreeninguga).

Triatloni suurimaks plussiks pean just seda, et trennid on erinevad ja ülekoormusvigastuse oht on kordades väiksem. Ma ei ole selle kohta teadusuuringuid lugenud, aga see oli minu esimene hooaeg üle pika aja, kui ühtegi vigastust ei olnud. Tegelikult talvise jõusaali ja ehk ka teiste alade trennidega sain enda veidi vinduva reie tagakülje vigastuse ka välja ravitud. Seda lihtsalt ei ole enam ja tunne on hea! Triatloni miinuseks on minu silmis see, et nii palju asju on vaja nii trennideks kui võistlustele kaasa võtta ja tegelikult on see üsna kulukas. See on nagu mutiauk – pidevalt on mingi ala jaoks midagi vaja või on rattahoolduse kord. Ei teki vist seda hetke, et kõik on olemas ja korras. Kui keegi ei tea, mida vaba raha ja ajaga teha, siis triatlon lahendab kõik ära!

Mis edasi?

Aus vastus on see, et ratas hakkas mulle väga meeldima ja kui projekti alguses oli kahju jooksutrenne teiste alade vastu vahetada, siis nüüd ei taha ma rattast loobuda! Selles on mingi oma võlu!

Rattas tahaks julguse kokku võtta ja leida mõni tore rattagrupp, mille tempoga hakkama saan ja  õppida veidi ka grupis sõitmist.

Võisteldes nägin, et ujun distantsi ilusti ära ja viimasena veest välja ei tule, aga tekkis soov parandada ujumistehnikat ja küllap see aitab kiiremaks ka saada. Basseini fänn ei ole ma endiselt, aga ehk hakkaks meeldima, kui saaks ka kuskile ujumistrenni endale koha leida ja treeneri käe all tehnikat lihvida.

Jooksma jään ju loomulikult ka ja ikka on see mulle kõige südamelähedasem, aga täna olen oma jooksmist valmis jagama ka teiste aladegaJ Tänasel hetkel on pigem oluline sporti nautida ja püsida terve ning näen, et erinevate alade vahel jagatud koormus sobib mulle.

Paistab, et ikkagi on aeg otsida endale triatloniklubi ka, kuhu kuuluda. :)

Aasta aega tagasi ei oleks ma ette kujutanud, et sel aastal osalen Ironman 70.3 võistlusel ja et oma teekonnast ka blogi pean. Selle ettepaneku taga on Saku Läte turundusjuht Airi Freimuth, kes julgeb mõelda raamist välja ja oma mõtted ka ellu viia. Suur aitäh, Airi, nii selle mõtte eest kui kogu projekti vältel kaasaelamise eest! Tänan ka Saku Läte tegevjuhti Aleksei Filippovit, kes selle mõtte heaks kiitis ja et Saku Läte seda väljakutset toetas. Suure panuse on andnud ka meie turundusspetsialist Heneli Tamm, kelle käe läbi on kõik need postitused meie erinevatesse kanalitesse jõudnud. Aitäh, Heneli!

See teekond sai nii hästi õnnestuda tänu minu heale jooksu- ja triatlonikaaslasele Eva Seppinule, sest kui kõik minu küsimused ja arutelud oleks kirja pandud, siis saaks sellest korraliku raamatu ja ehk isegi triloogia. Aitäh, Eva!

Tegelikult elas mulle kaasa palju inimesi ja see tegi nii sooja tunde. Lisaks eelnimetatutele, tahan öelda aitäh oma perele, heale sõbrannale Liisile, teistele sõpradele ja tuttavatele ning kõigile, kes mu teekonda jälgisid!

Aitäh ka rattapoele Velohunt ja tehnik Sassile, kes mu ratta aitas seadistada ja head nõu jagas iga kord, kui ma jälle mõne lahendamist vajava teemaga poe uksest sisse astusin.

Ei saa mainimata jätta ka Triatloniakadeemiat, kes on väga kõrgel tasemel korraldanud triatloni võistlusi ja Triatloniakadeemia vabatahtlikke, kes oma aega panustasid, et meil hea võistelda oleks! Aitäh! Selgus ka, et karikasarjas osalemise eest on mind peagi ootamas T-särk kirjaga „Tõeline triatleet“. Tundub, et sellega saab lugeda minu esimese triatlonihooaja edukalt lõpetatuks :)

Ja teate mis, see ei ole teekonna lõpp vaid hoopis ühe uue teekonna algus!

Rõõmsat sportimist ja aitäh, et olite minuga sellel teekonnal!

Kaia

Viimane ettevalimistus enne Ironman 70.3 võistlust Suvi on möödunud kiiresti ja ühtäkki tuli teadmine, et Ironman 70.3 võistlus on juba väga lähedal. Kerge ärevus ja väike hirm on sees, aga samas ka elevus. Trenni on tehtud ja olgugi, et triatlonis olen endiselt algaja, tunnen, et tegelikult olen ma enam-vähem valmis selleks katsumuseks. Neid ridu kirjutades süda muidugi hakkas kiiremini põksuma,...