Esimesed väljakutsed

Kuigi lause „treenin Ironmaniks“ kõlab hästi, siis tegelikult on see päris suur ettevõtmine. Täna jagangi teiega ausalt ja avatult, kuidas minu esimesed kuud Ironmaniks treenimisel on läinud ja mida see tegelikult tähendab.

Enne veel, aga väike statistikanurk ja veebruarikuu treeningute kokkuvõte:

• Jooks: 201,7 km
• Ratas: 107,2 km
• Ujumine: 10175 m
• Jõusaal: ~ 8 h
• Trannivabasid päevi: 5
• Trennide aeg kokku umbes 38 h 15 min

Sport on minu elus tähtsal kohal ja võin pidada seda ka eluviisiks, mis seni on valdavalt tähendanud värskes õhus trenni tegemist või liikumist.  Kuigi talvel käin ka jõusaalis, siis ülejäänud trennid on ikka väljas olnud. Selle aasta algusest on aga sisetrennide maht suurenenud. Jõusaalis teen harjutusi hea meelega, aga siserattaga ühe koha peal väntamine on ka omamoodi tahtejõu treening. Ratas on aga Ironmani võistluse kõige mahukam ala ning et seda edukalt läbida, siis ratta trennid tuleb kindlasti ära teha. Erinevad podcastid teevad seda meeldivamaks, aga endal on olnud just siseratta trennideks päris keeruline motivatsiooni leida.

Sport peab olema ikka nauding ja üksi siserattal sõitmine mulle sarnast emotsiooni ei pakkunud! Minu hea jooksukaaslane Eva soovitas talviseid rattajalanõusid, mille olemasolust ei olnud ma varem isegi kuulnud. Kui temperatuur on alla 12 – 13 kraadi, siis suviste rattakingadega on mu jalad täiesti ära külmunud. Talvekingad on aga nagu pääs vabadusse! Olen nendega esimesed sõidud värskes õhus teinud ja tundub, et nendega saan veel paar kuud siin Eesti oludes sõita. Märtsi teisest poolest hakkab jõusaali osa treeningplaanis väiksemaks jääma ning ratast ja ÜKEt (erinevad plangud, keharaskusega harjutused) tuleb selle asemel juurde. Nii et üks väljakutse seljatatud ja jääb vaid oodata kuni ka basseini saab avavee vastu vahetada. :)

Vahel tundub, et elu käib justkui treeningplaani järgi. Aus vastus on, et tegelikult suuresti käibki! Kui parasjagu trenni ei tee, siis tõenäoliselt pakin trenni asju kas kokku või lahti. Et kõik trennid ilusti tehtud saaks, siis see paneb mõtlema ka kõige lihtsamate asjade üle nagu näiteks mis päeval poes käia, millal mõni kultuursem tegevus õhtusse planeerida, kui palju aega jääb sõpradega koos veetmiseks jne. Kuigi tempo on korrralik peal, siis tegelikult on kõik tehtav. Jäävad sõbrad alles ja ehk kunagi saan mõne triatlonisõbra isegi juurde.  Küll aga tõsi on, et see kõik nõuab väga head planeerimist ja tahtmist.

Et treeningud sujuksid, on vaja ka õiget varustust ning eeltöö tegemine nõuab ka oma aja. Mul ei ole plaan hakata varustussportlaseks, aga elementaarseid asju on ka ikka omajagu vaja olgu see siis rattakompuuter, aerobarid või kalipso. Viimane ost mille sooritasin oli hoopis „punn“ ehk vahend, millega saab ujumisharjutusi teha. Triatloni tehniline pool on mulle kindlasti üks omamoodi väljakutse, sest järjest rohkem tuleb asju välja, mida varasemalt ei teadnud kas või et rattakompuutrile vaja juurde osta eraldi vidin, mis kadentsi näitab ja neid näiteid on küll ja veel. Varustusest aga pikemalt mõnes järgnevas postituses. Üks on aga kindel, triatlon sobib ideaalselt neile, kes ei tea, mida vaba aja ja rahaga peale hakata. :) 

Vahel tundub, et ehk olen enese suhtes liiga kriitiline ja nõudlik ning pidevalt tundub, et teen liiga vähe trenni. Vaatan Stravast (treeningute üleslaadimise äpp) vahel, et samal ajal kui mina hommikukohvi joon, on mõnel triatleedil juba nt ujumistrenn tehtud. Mõtlen ikka, et kas ma olen liiga mugav, et piirdun vaid ühe trenniga päevas? Samas ega treeningute mahtu ka nii järsult ka tõsta ei saa.

Tunnen rohkem kui kunagi varem, et igal trennil on väga suur väärtus ja konkreetne eesmärk. Kui peaks näiteks ujumine vahele jääma, siis antud nädalal ma ujumistrenni kirja ju ei saaks. Samuti ei taha kaotada ratta ja jooksutrennide mahtu, sest ka see on oluline. Uskuge mind, ka minul tuleb mõnikord ette neid päevi, kui ei viitsi trenni minna, aga seda parem on enesetunne, kui lõpuks see trenn tehtud saab! Eks ma natuke panen endale ise pinget ka peale, aga tõsi on, et Ironmani distants on päris pikk ja kui soov seda hea tundega läbida (ja ka ajanormidesse mahtuda), siis on seda treeningmahtu ikka vaja koguda igal alal. Jäänud on ju vaid 5 kuud ettevalmistuseks.

Kokkuvõttes jõuan tagasi algusesse – kui sport on elus tähtsal kohal ja tahe panustada sellesse rohkem aega, kui WHO (World Health Organization) soovitused, siis on triatlon lahe väljakutse! Usun, et mitmekülgsus aitab vältida ka ülekoormusvigastusi. Tuleb treenigprotsess endale meeldivaks teha, leida oma viis ja kõik on tehtav. Mõnikord peitub vastus lihtsates asjades nagu näiteks talvised rattakingad ja –kindad. Kindlasti on vaja triatloni treeningute alla palju aega panna ja arvestada, et alati ei ole väljas ideaalsed ilmastikuolud (vähemalt Eestis mitte) vaid on ka vihma, tuult, rahet, pimedust, lund ja lörtsi, suvel ka kuumust, aga trennid tuleb ikka ära teha. Vahel tundub, et mida raskem ilm, seda parem tunne, kui trenn saab tehtud. On ju teada tõde, et ei ole halba ilma, on valesti valitud riietus!

On küll väljakutseid, aga tegelikult on mul ääretult hea meel, et triatloni avastada otsustasin. Hetkel on vara mind veel triatleediks kutsuda, aga 08.06.25 teen oma esimese triatloni stardi Paides ‍‍‍. Seni aga harrastan triatloni alasid ja soovin kõigile lugejatele samuti mõnusat sportlikku kevade algust!

Kaia

Treeningnädala ülesehitus Pärast esimest blogipostitust sain päris palju küsimusi ja üks nendest oli, et mis asi see Ironman 70.3 ikkagi täpselt on. Kui kellelgi veel see küsimus mõttes, siis olgu öeldud, et tegu on Hawaii saarelt alguse saanud triatloni võistlusega, mis on kõikjal maailmas täpselt samasuguse korraldusega ja millel on kaks distantsi: Ironmani distants on 3,8 km ujumist, 180 km...