Algaval meie põhihooajal leidsin aega, et põgeneda külmast ja lumisest maikuust sooja päikese alla Türki.
Mind tõmbab tagasi sinna sõbralikud inimesed. Alati võtab muigama, kui küsitakse kust sa pärit oled. Ja kui neile vastad kust, siis tuleb vastuseks tere – tere.
Üks päev sellest reisist jäi aga vägagi meelde.
Ühel päeval võtsime jalutades suuna kesklinna poole. Täpselt minu eest jalutas läbi kiire tõmmu noormees, kellel käes kaks suurt veepudelit. VAU – mõtlesin ma! Äge, näen ka teises riigis mulle tuttavat tööd.
Ja siis nägin ma autot, millega neid veepudeleid laiali veeti. VAU VAU – mõtlesin ma! Tundus, et koos pudelitega olid kastis ka suured gaasiballoonid. Tegin ruttu pildi ja kõndisin edasi.
Enamus autod, mis veepudeleid vedasid olid just sellised lahtiste kastidega. Kimas mööda ka minust selline auto, kus taara oli autokastis nagu sipelgapesa :-)
Ja sellest hetkest tekkis hasart – hasart jälgida poes olevaid veemasinaid ja veepudeleid. Seal riigis on see väga populaarne nende kehva kraanivee tõttu.
Ühes kingapoes, kus oli olemas veemasin ja veepudel, tekkis huvi küsida „Al Bundy“ käest, mis võiks kohalikule maksta üks veepudel. Päris koomiline, kui müüja üritab sulle kaubelda maha 5 paari kingi ja sina viid teema veepudeli hinnale.
Aga ta vastas viisakalt öeldes, et see maksab umbes 2 eurot pudel. Sellega meie jutt sai kiirelt otsa ja tänuks vastusele ostsin ta käest ühe kingapaari. :-)
