Kui me lähme uude töökohta, siis me seisame lihtsalt öeldes 2 valiku ees (kui kõik muud asjad välja jätta)- kas see osakond, ärisuund või ametikoht eksisteeris ennem või on vaja seda nullist üles ehitada ehk tegu on uue ametikohaga või ärisuunaga või muu uue elemendiga ettevõttes.

On juhtunud nii, et ma olen vähestel kordadel elus pärinud kellegi teise töö ja seda pidanud edasi tegema (vähemasti siiani). Rohkem olen jälginud enda kolleegide pealt, kuidas inimesed võtavad üle teiste ehk eelkäijate tööd ja tegemised ning kuidas nad seejärel edasi toimetavad.

Enamus jaolt elus on mul olnud rõõm (okei, olgem ausad.. rõõm ja vaev) ise üles ehitada pikki aastaid oma kunagist n-ö hobitööd (ürituste korraldamine) ja ka Saku Läte turundust.

Kumb on raskem? Kas tulla ja vaadata, mida on eelnevalt tehtud või siis alustada midagi täiesti uut?

Meelega panin pealkirja lause eelkäijate „vigade parandus.“ Justkui kõik endised töötajad oleksid teinud vigu ja uus töötaja on seal selleks, et seda „jama“ ära parandada ja on kauaoodatud päästja.

Me kõik teame, et see päris nii reaalsuses ei ole.

Just selles seisneb ka raskus- eelkäijad on oma jäljed jätnud ja sul on vaja hakata samast kohast uusi sisse tallama, aga selleks et edasi minna, pead aru saama, kust on tuldud ja kuhu sa üldse minema pead.

Sa pead end kurssi viima, mida ennem tehtud on vs aduma, miks teatuid asju tehtud ei ole. Kindlasti kõige hullem, mida uus töötaja saab teha on häälekalt negatiivselt kommenteerida oma eelkäijate tegevust. See on aeg sisseelamisel, kus tuleks uurida tausta. Ma võin tänaseks öelda, et kui midagi pole ennem tehtud ja ettevõte on nt pikaajalise staažiga (nagu näiteks meie ettevõte), siis sellel on tavaliselt põhjus. Reaalne põhjus.

Seega, vigade parandamise asemel (tihti sõnades) alusta protsesside, võimaluste jms jälgimist. Sel juhul saab palju rohkem selgeks, kas tõesti on sul võimalus midagi uut ja põnevat luua ning ennast näidata või sa astud sama reha peale, mis su eelkäijad. Ja kui otsustadki astuda uuesti nende rehade peale, siis ole ettevaatlik. Sellisel juhul võidakse sulle omistada automaatselt ka eelkäijate vead („miks sa kolm korda sama jama teed,“ mis siis, et sa esimest korda alles katsetasid, uuesti). Parem on end päriselt kurssi viia eelnevaga ja sealt enda järeldused teha.

Jah, vahel ongi eelkäijad võib-olla teinud halba tööd, aga üldiselt ma pole seda kohanud (vähemasti mitte meie ettevõttes). Võib-olla kannan roosasid prille, aga usun, et päriselt pahatahtlikkust ettevõtte, oma ameti või töökaaslaste suhtes on vähe ja enamus inimesed palgatööl on vastutustundlikud. Mõni inimene on töötajana püüdlikum teine mitte- aga laias laastus ju töö saab tehtud enamustel.

Eelkäijaid siiski tuleb aktsepteerida, sest kunagi oled ka sina üks neist ja sa ju ei tahaks, et sinu üle kiiresti kohut mõistetaks ilma, et sa enda seisukohti või tegevusi kommenteerida või põhjendada saaks.

Iga uue töötaja eesmärk on ennast tõestada (tegelikult see nii ju on). Muidugi enesetõestamisel saab alati läbi mägede minna ja võtta isiklikke riske, panustada enda aega ja raha, et ettevõtte eesmärke saavutada. Kas lihtsalt selleks, et tõestada kõikidele, et saab ja sa oled eelkäijatest parem? Kus läheb palgatöötaja puhul see piir „tubli töötaja“ vs (ebamõistlik ehk enda tervise, raha ja aja arvelt) ülepanustamine.

Siit tuleb ka teine „raskus“ oma eelkäijate töö jätkamisel. Sind hakatakse võrdlema. Tahad või mitte. Sellest tulenevalt on justkui kohustus või hirm teha asju „paremini,“ veelgi püüdlikumalt. Siinkohal on mul aga väga hea nipp.

Oma kõikide tööaastate puhul (eriti Saku Lätes) olen märganud, et me tegelikult mäletame INIMEST kui ISIKSUST. See, mida ta korda saatis on tulevikus tegelikult teisejärguline. Isik ise on tähtis- pole tähtis, kui edukas ta oli, kui „ägedal“ ametipositsioonil ta oli või mis projekte ta edukalt lõpetas… me räägime, kui hea ta kolleegide vastu oli, kui tore inimene ta on, mis „olukordi“ ta korda saatis (me ju kõik teeme mingeid asju, mille üle pärast ainult naerda saame, kuid mis siis tundusid nii tõsised).

Seega, kui sa tahad olla päriselt hea kolleeg, keda mäletatakse, siis ole sina ise koos kõigi oma kiiksude ja headega, tee seda, mida ise usud, ära pea end teistest paremaks või halvemaks, austa teisi. Rohkem ei olegi vaja, et end tõestada teiste silmis.

Milline näeb välja aga osakonna või äri või ameti ülesehitus? Seda juba järgmisel nädalal…

Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib