Kommunikatsiooniinimeste (või turundusinimeste) töö eeldab (mingi) maine loomist ettevõttele. Seda mainet saab luua läbi kommunikatsiooni. Kui ajakirjanduses müüvad negatiivse alatooniga artiklid, siis turunduse ja maine puhul on asi vastupidine.

Ja ma tean, keegi ei usu neid „me oleme täiuslikud“ jutte, aga siiski see mõjutab inimeste alateadvust, kui selline kommunikatsioon on pikaajaline, strateegiline, läbimõeldud jne. Enamus ettevõtted ka seda stiili kasutavad. See on by default, isegi, kes ülikoolis või kursustel pole seda õppinud saab aru, et positiivne kuvand on äris hea.

Kes ütleks reaalselt, et tegelikult on meil õhkkond nii ja naa, ühtegi projekti ei tohi alustada, ülemus on karm jne. Turundus kommunikeerib ikka positiivset ehk mõnes mõttes peavad turundusinimesed käima pidevalt roosade prillidega, naeratama, nägema kõiges head. Teatud ettevõtetes pigistama ka kivist vett ja ikka sealjuures naeratama, et kõik on hästi. Kõlab veidi nagu näitlejatöö või kiirtee depressioonini.

Võiks ju küsida, et kas teie töö on siis lausvaletamine? Ei. 99,9% siiski mitte. Seda sellisel juhul, kui sa ise usud ettevõttesse, ettevõtte väärtustesse, võitled ise eetiliste lahenduste eest ja ettevõte ka sind kui töötajat hindab ja vastu austab.

Siiski, vahel tuleb musta valgeks rääkida. Mis see tähendab? Parim viis, kuidas musta valgeks rääkida ehk mingit jama plussiks kommunikeerida on tunnistada viga ja öelda, mida teete selleks, et seda lahendada. Halvim viis, kuidas musta valgeks rääkida on… valetada.

Valetada? Jah, see on tõesti halvim viis üldse. Miks? Tuleme tagasi nt ajakirjanduse juurde… ajakirjandusele meeldivad negatiivsed lood või suurfirma vs eraisik lood. Arvake, keda ajakirjandus viimase puhul „võitjaks“ teeb alati? Mhm, eraisikut, sest suur ja paha ettevõte vs väike pisike eraisik. Ja me kõik loeme seda ja usume. Hullem on aga kui ettevõte ise valetab. Valed on tihti läbinähtavad, sest need pole tihti läbimõeldud ja iga mõtlev inimene saab mingi hetk aru, et asjad ei ole tavaliselt must-valged.

Ma ei taha öelda, et peaks valesid läbi mõtlema, ma tahan öelda, et valetamise (või eitamise) strateegia asemel tasuks valida vigade tunnistamist ja ettepanekute tegemist.

Nüüd aga, kui jõuame sinna, et asjad siiski on must-valged ja ettevõte saab valesüüdistusi… Te võib-olla ei usu, aga päris maailmas ja päris elus ei ole suurettevõtted enamusjaolt pahad-pahad ja on olemas ka eraisikust „skeemitajaid.“ Mida siis vastata, kui üks järjekordne skeemitaja pöördub sinu vastu (loe: üks väike pisikene eraisik ja sina kui suure ja tugeva ettevõtte esindaja)?

Üldse mitte reageerida? Jah, vahel on ka sellel jumet.. ma ei ütle, et alati, aga teatud puhkudel on ka vaikimine õigustatud (sest eelnevalt on niikuinii antud klient juba 10 vastust saanud). Sellele küsimusele ei olegi kõige õigemaid vastuseid. Seda võin öelda, et samaga vastamine on tihti halb valik.

Miks veel valetamine halb on? Eelnevalt võisite lugeda, et see on.. mõttetu. See ei näita ettevõtet heas valguses niikuinii, aga jõuame „majja sisse.“ Jõuame tagasi roosade prillidega turundusinimesteni ja kõikide ettevõtte töötajateni.

Jah, mingil hetkel saab ka roosade prillidega inimestel naeratus otsa. Nad enam ei jõua. Kui nad peavad kommunikeerima nt ettevõte seisab roheliste väärtuste eest, aga tegelikult seisab ainult see turundusinimene paberil nende väärtuste eest, siis lõpuks saab jõud otsa. Lõpuks sa enam ei taha selle mulli sees elada, sest sa avastad, et mulli pole kunagi olnudki. Lõpuks enda töötajad ise ei usu enam seda valget juttu. Või kui usuvad edasi, siis sa oled head tööd teinud.

Mis sa siis tegelikult edasi teeksid? Kas räägiksid endiselt musta valgeks või julgeksid öelda stopp…

Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib

*Antud arvamusartikkel kajastab autori turundusteemalisi üldistusi ja arvamusi ning pole seotud konkreetselt ühegi näite või ettevõttega.