Paljud inimesed ütlevad endast nooremale generatsioonile, et noored ei tea midagi ja peavad alles õppima.

Vanem generatsioon, mis ei pruugi siis üldse vanuse poolest nii vana olla, on kindel, et lisaks ülikooli haridusele on neil ka elukooliharidus, mis noortel puudub ja kõik muud kogemused ka.

Ma olen olnud kunagi noorte generatsiooni rollis ehk 18-20-aastaselt alustades töömaastikul tööd, kui nüüd ka selles rollis, kes ametlikult saab öelda tänapäevastele 20-aastastele, et te veel ei tea midagi. AGA, ma ei tee seda.

Nad teavad midagi ja võivad teada isegi rohkem kui meie. Kõigil on olnud oma elukool. Vahet ei ole, kas sa oled 51 või 21. Mõni 21-aastane võib olla saanud palju karmima elukooli kui keegi, kes on õnnelikult elanud pensionini.

Tihti on noortel tööle asumine natukene raskem, sest eeldatakse, et sul on töökogemus olemas. Noored mõtlevad oma peas jällegi, aga mul on ju nii uuenduslikud mõtted, ma tean tänapäeva trende, miks mind ei palgata, kuidas ma peaks selle 10-aastase kogemuse saama, kui ma siis alles olin põhikoolis?

Ja tegelikult nii ongi. Vanem generatsioon unustab ära, et meie kliendid on ju praegu ja tulevikus ka need „noored, kes midagi ei tea.“ Neile ei meeldi sama stiil, sama turundus, samad asjad, mis vanematele generatsioonidele. Neile võibki müüa paremini enda vanune, kes oskab väga hästi selle noorema generatsiooni soove hinnata või see inimene, kes on suutnud pidevalt turu muutustega kaasas käia.

Ma olen alati arvanud, et inimene peab õppima koguaeg ja kohanduma vastavalt. Kui keegi mainib, et sai 20 aastat tagasi magistrikraadi, siis see on tore, aga ma ise hindan pidevat õppimist, juurde õppimist. Õppimist saab teha iseseisvalt, koolituste näol, ise teisi koolitades ja samal ajal õppides! jne. Rääkida sellest noortele pidevalt, kuidas sa said 20 aastat tagasi mingi kraadi ei ole väga relevantne, kui sa pidevalt juurde ei õpi. Seda 20 aastat tagasi õpitut tõenäoliselt enam tänapäeva maailma sellisel kujul rakendada ei saa. Isegi 10 aastat tagasi õpitut ei saa samal kujul rakendada. Maailm on pidevas muutumises.

Siiski, ma ei ütle ka seda, et kõik vanad mõtted, ideed ja kogemused on asjata. Ei. Siinkohal tekibki see fakt, et vanem generatsioon võiks kuulata nooremaid ja neid hinnata, kuid samal ajal peaksid ka noored võtma arvesse vanemate generatsioonide kogemusi, vigu ja häid saavutusi. Jalgratast ei pea iga kord uuesti leiutama.

Noored kipuvad arvama, et vanemad inimesed on oma stagnadesse kinni jäänud. Tegelikult ei pruugi see aga nii olla. Vanematelt generatsioonidelt tuleks õppida, aga me peame ka meeles pidama, et maailm areneb. See ongi normaalne, kui nooremad on meist uuendusmeelsemad (me ise ju olime ka!) ja targemad (me olime ka alati enda vanematest ja õpetajatest targemad). Kui nooremad teeks ainult seda, mida vanem generatsioon on teinud ja neile õpetanud, siis ei toimiks arengut.

Noored peavadki natukene mässama, natukene teistmoodi asjadele vaatama. Vanemad generatsioonid jällegi tasakaalustavad noori. Päris kõike lõhkuda pole ka mõistlik.

Minu meelest ideaalne on ettevõte, kus on nii noori (kasvõi ilma töökogemusteta, kuid muidu aktiivne!) kui ka vanemate generatsioonide esindajaid. Üks ei tohiks kindlasti välistada teist. Muidu ei areneks ja toimiks ka ükski ettevõte.

 
Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib