Koolis õpetati meid üldjuhul töötama individuaalselt. Kui aus olla, siis ma rühmatöid eriti ei mäletagi. Ju neid siiski oli, aga peamiselt keskenduti individuaalsele tööle. Ma ei tea muidugi, kuidas ja kas tänapäeva hariduses on see muutunud, aga räägin, kuidas tegelikult töömaailmas on tähtsam rühmatöö (isegi kui su töö eeldab omaette nokitsemist).

Mulle vanasti rühmatööd ei meeldinud: miks ma peaksin n.ö loodreid vedama ja ise põhiliselt kõik ära tegema? Rühmatöö ju seda tähendas mõne jaoks: võimalust, et keegi teeb selle sinu eest ära ja sa ei pea muretsema. Üldiselt see nii ka oli.. alati oli keegi, kes ei teinud kaasa. On siiamaani, ka ülikoolis esineb seda.

Rühmatööde puhul on see „miinus“, et seal ei saagi kellegi panust joonlauaga mõõta. Alati teeb keegi rohkem, keegi vähem mahuliselt. Keegi teeb keerukamaid asju, keegi teeb detaile, keegi vaatab üldpilti jne. Mõne jaoks on üksi asi raskem, teise jaoks on teine asi kergem. Mõni rühmaliige ei meeldi sulle, mõni meeldib jne…

Ja see ongi rühmatöö üks eesmärkidest, millest lapsed aru ei saa, aga mis on tegelikult töömaastikul kasulik ja igapäevane. Mis see mõte siis on? Kõik inimesed on erinevad! Ja sa peadki nende kõikide inimestega koostööd oskama teha – vahet ei ole, kas see inimene meeldib sulle isiklikus elus või mitte. Sa pead temaga koos töötama ühise eesmärgi nimel. Mõni inimene on ka töömaailmas n.ö looder ja sa peadki temaga hakkama saama. Kõige lihtsam on laiutada käsi ja näidata näpuga ja öelda, et ta ei teinud midagi. Oluliselt raskem on teha päriselt meeskonnatööd.

Muidugi, päris maailma sa otseselt muuta ei saa ja vahel nii jääbki, et mõni inimene ei hakkagi tööle- siis tuleks ta ideaalis saata tegema mõnesse muude ettevõttesse või koju asja, mis talle meeldib. See on muidugi ekstreemne näide. Seega, esmalt tuleks meeskonnana hakkama saada.

Tegelikult alustuseks tulekski aktsepteerida seda, et ka teistel on oskuseid. Üldjuhul. Kõik inimesed on milleski head, mida saab rakenda ka töö juures. Seda tulebki koostöötamise eesmärgil ära kasutada mitte joonlauaga mõõtma hakata. Nt. kui sa oled hea juhtimises (projektijuhtimises), siis võta koordineerimine enda kätte. Kui sul on silma detailidele, siis võta see osa endale. Kui sul on tehnilist taipu, siis mõtle sina tehnilisi lahendusi jne. Absoluutselt kõik need rollid on ühes meeskonnatöös olulised. Ei ole nii, et juht on mõttetu, ei ole nii, et detailide kontrollija on tähenärija.

Kõigil on meeskonnas oma roll ja me peame teisi austama ja neid aktsepteerima. Minu ajal ei õpetatud koolis, kuidas tegelikult meeskonnas hakkama saada, kuidas meeskonnatööd teha ja KUI OLULINE see tegelikult saab olema igapäevaselt. Keskenduti üksikindiviididele, nende esiletoomisele ja ühe inimese saavutustele. See on ka oluline, aga igapäevatöös: isegi kui sa oled ainus töötaja enda ettevõttes või freelancer pead sa tegema koostööd. Sellest pole pääsu. Ükskõik kellega- klientidega, koostööpartneritega, vahendajatega, teiste kolleegidega.

Suhtlus, koostöö ja teiste austamine on ühed võtmetegurid igapäevaste koostööde puhul.

Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib