Nii siis, laupäeva hommik. Ilmateade tuletas meelde, et sügis on armu andmata täies hoos ja öösel on kallanud vihma. Vaatasin aknast välja – päike paistab, ilm on vapustavalt ilus ning muie tikkus iseenesest näole.

Ajakava oli lihtne. Kell kümme hommikul puid istutama ja „subotnikult“ otse lastega sünnipäevale.

Inimesi oli ootuspäraselt palju. Rahvasumma seast paistis kellegi tuttav nägu. Eks see on ka mõistetav, arvestades Riho pikkust. Eeskõneleja hääl summutas rahva sumina, selgitades tööjaotust ja seatud eesmärke. Saku Läte sai oma tugipunkti koos paarikümne maasse kaevatud augu ja nokauteeritud puudega. Vanem poeg küsis hindava pilguga maalappi vaadates:“kas siin on sõda olnud“?

Tööplatsile tatsas vankumatu sammuga ka Kadi- kaasas laps ja lapseohtu koer. Töö algas töövõtete õppimisega ja sõjatandrist sai korralik puudekasvandik, mida pidevalt fikseeris taevas pikeeriv droon. Silmale pakkus see toredus ainult rõõmu, kuniks märkasin oma põngerjaid. Koheselt ilmus silme ette sünnipäevakutse ja hetke olukorrale vastav laste esteetiline välimus. Ehk tegelikkuses välisosa ei vastanud enam sisule.

Epiloog: puud on istutatud, Saku Läte nimi ja hea tuju üleval hoitud, lapsed sünnipäevale toimetatud. Igati korralik ja toimekas nädalavahetus –  kes teeb, see jõuab!

Jaanus Liba
kohvikategooria juht