Joogivesi – joomiseks sobiv inimorganismi jaoks kohaldatud (puhastatud) vesi. Joogivett loetakse kvaliteetseks, kui see sisaldab võimalikult vähe kõrvalisi aineid (kaltsium, magneesium, lahustunud gaasid, lõhna ja maitset andvad ained jmt). Rõhk on siin sõnal võimalikult vähe, mitte et lisaained üldse puuduvad (sellisel juhul on tegemist juba destilleeritud veega ning see on kahjulik kehale).

Joogivee mõte on selles, et tegemist on tasakaalustatud veega, mis on igati sobilik igapäevaseks tarbimiseks inimesele ja samuti joogivesi ei kahjustada torustikku ja koduseadmeid.

Eestis kasutatakse peamiselt joogivee allikana põhjavett, mis on väga hea kvaliteediga asudes mitmesaja meetri sügavusel. Vesi läbib oma teel põhjavee kihini jõudmisel mitmeid liiva ja kivimi kihte puhastudes selle läbi. Lisaks ei ole sügaval maa sees bakterite elutegevuseks piisavalt õhku ja temperatuur püsib aasta läbi ühtlaselt +5 ˚C juures. Tallinn ja Narva on ainukesed kohad, kus kasutatakse joogivee tootmiseks pinnavett ning seetõttu peab seda ka rohkem töötlema. Meile kõigile on teada ebameeldiv kloori maitse veel, mis on igati lubatud, sest veetootjad peavad tagama, et vesi jõuab tarbijani ühtlase kvaliteediga (ei saastu torustikus).

 Allikavesi – tegemist on joogiveega, mida ei tohi seaduse järgi töödelda ehk siis keelatud on mineraalainete eemaldamine ja mikrobioloogilise kvaliteedi tagamiseks kloreerimine. Lubatud on ainult raua, väävli ja mangaani eraldamine ning töötlemine osooniga (kallis tehnoloogia). Kui allikavett kasutatakse joogiveena, siis kehtestatakse sellele samad kvaliteedinõuded, mis tavalisele joogiveele. Tavalisteks kvaliteedinõueteks on lõhn, maitse, värvus, hägusus, pH, elektrijuhtivus (üldine ioonide sisaldus vees) ja mikrobioloogilised näitajad.

Mikrobioloogia koha pealt vaadatakse, kas vesi sisaldab inimese ja looma seedekulgla baktereid ehk siis peamine eesmärk on tõestada, et reovesi ei jõua veeallikani.

 Mineraalvesi ja looduslik mineraalvesi – siin on nüüd natuke keerulisem asi ja minu arvates natuke ka tarbija eksitamine, aga proovime otsast peale neid asju harutama hakata.

Mineraalvesi, looduslik mineraalvesi ja allikavesi kuuluvad kõik ühte punti, sest keelatud on nende töötlemine (välja arvatud eelpool mainitud raua, väävli ja mangaani eraldamine ning osooniga töötlemine). AGA!

1. Mineraalvesi on põhimõtteliselt tavaline joogivesi, millele on tööstuslikult lisatud mineraalaineid.
2. Looduslik mineraalvesi on looduslike mineraalidega vesi, millele võib tööstuslikult lisada vaid süsihappegaasi ehk gaseerida. Loodusliku mineraalvee puhul tuleb tõestada etteantud aja jooksul, et mineraalainete sisaldus vees ei muutu. Igasugune mineraalide lisamine on keelatud. Kui lisatakse, tuleb etiketilt „looduslik“ ära võtta.
3. Raviotstarbeline looduslik mineraalvesi – sellisele veele on vaja saada ravimiametilt luba ja sellist vett võib müüa ainult apteegis.

Seadusega on väga karmilt paika pandud, milliseid nö hüüdlauseid pudeli etiketil näidata tohid. Näiteks lauset „sobib vähese naatriumisisaldusega dieediks“ tohib kasutada, kui vesi sisaldab naatriumi alla 20 mg/l. Huvitav on muidugi see, et lausele „sobib imiku- ja väikelastetoitude valmistamiseks“ kriteeriume ei olegi.

Mineraalvett jagatakse omakorda veel väga väikese, väikese ja suure mineraalainete sisaldusega veeks. Väga väikese mineraalainetega mineraalveeks võiks põhimõtteliselt nimetada kogu Eestis joogiveeks kasutatavat vett. Aga seaduse järgi muutub nimi automaatselt joogiveeks, kui vett töödeldakse. Aga töötlus on vajalik, sest muidu muutuvad kodutarbijad väga-väga kurjaks, kui nad peavad iga nädal oma kiirkeedukannu katlakivist puhastama. Rääkimata veel kraanikausist, pesumasinast, torustikust jne.

Mineraalvee tarbimine on igati põhjendatud teatud olukordades elus (suur higistamine, pohmell, vms kus kaotatakse organismist palju mineraale), aga igapäevane tarbimine on kahjulik näiteks neerudele. Organism suudab vett kasutada siiski vaid tasakaalustatud mineraalainetega ning seda reguleerivad meie neerud. Kui igapäevaselt juua mineraalainete rikast vett, peavad neerud seda koguaeg filtreerima ja kõvasti tööd tegema. Lisaks veel ei suuda kahjuks inimene mineraalveest niisama suurt midagi omastada. Mineraalainete ja vitamiinide allikaks on ikkagi toit. Vesi (läbi vere) aitab need õigesse kohta toimetada kehas. Pealegi on inimesel vaja nende imendumiseks tavaliselt koostööd – näiteks kaltsium imendub koos D-vitamiiniga, raud koos C-vitamiiniga jne.

Vitamiinivesi, maitsestatud vesi ja muu tööstuslikult toodetav vesi – tegemist on tavalise joogiveega, millele on lisatud siis vastavalt mõnda kindlat vitamiini, suhkrut, maitset. Maitsestatud vesi ei erine suuresti limonaadist ning vitamiinivee puhul toimib jällegi see koos imendumise reegel. Näiteks A-vitamiin on rasvlahustuv ning kui sa tarbid seda veega, siis see organismis ei imendu (pole rasva) ja tuleb sama targalt välja. Lisaks on veel meie keha ikka väga tark ja oskab kohe ära eristada, kas tegemist on loodusliku vitamiiniga või sünteetiliselt toodetuga. Loomulikult omastab organism looduslikku kraami kordades paremini ja rohkem. Kui sünteetilise vitamiini norm kehas saab täis, tuleb ülejääk kõik välja.

Aluseline vesi – tegemist on ühe huvitava trenditootega. Organismi toimimise aluseks on vere pH ja temperatuur. Vere pH võib kõikuda vahemikus 7,35 – 7,45 ning seda reeglit jälgib aju (haiglates arstid läbi keerulise aparatuuri). Kui pH väljub sellest vahemikust, tekib ajukahjustuse oht. Vahemik 7,35 – 7,45 on nii imeväike, et seda mõjutada aluselise veega on põhimõtteliselt võimatu. Jällegi astuvad siin mängu neerud ja muud organid, kes teevad sissejoodud aluselise vee kehale sobilikuks. Seega koormatakse siinkohal jällegi organismi.

Kadi Liimand
Tootmisjuht