Ma olen arvamusel, et kui midagi teha, siis tuleb seda võimalikult hästi teha. Iseasi on see, kes hindab, kas see on piisavalt hästi tehtud või mitte. Sellegipoolest võiks tegija endast parima anda.

Räägin sel korral ettevõtte pakutavatest boonustest seda nii töötaja kui tööandja vaatenurgast.

Tööandja jaoks on iga lisahüve puhtalt kulu ja oluliselt kallim kulu kui tavatöötaja oskaks arvata. Hüvede eesmärgiks on töötajat rohkem motiveerida, panna töötajat oma tööandjat hindama ja selle läbi ka ettevõttes kauem tööd tegema.

Tööandjad teavad üldjuhul, et häid töötajaid tuleb hoida ja täna pole palk ainukene motiveeriv vahend, millega töötajat kinni hoida. Tööandja jaoks on uue töötaja otsimine kulukas ja aeganõudev. Igal juhul tasub head olemasolevat töötajat hoida.

Paljud inimesed ei pane aga tööandja hüvesid tähelegi, pidades neid nii elementaarseteks nt. kohvi olemasolu, mis on tegelikult erisoodustusmaksu all ehk tööandja kulu on oluliselt suurem kui töötaja seda näeb.

Joogivesi on üks vähestest asjadest, mis ei lähe erisoodustusmaksu alla.

Kui tööandja kingib oma töötajale sünnipäevaks lilled ja nt 30- eurose kinkekaardi, siis see läheb erisoodustusmaksu alla ehk tööandja kulu tuleb tavaliselt siis kahega korrutada. Kui sul on ka ettevõttes ca 1000-2000 töötajat on see märkimisväärne kulu. Äri eesmärk on siiski raha teenida mitte kulutada.

Siiski, tulles tagasi mu kõige esimese lause juurde, siis leian, et kui pakkuda töötajale hüvesid, siis tuleb seda teha korralikult mõeldes selle peale, mis töötajat ka päriselt motiveeriks. Muidugi seda võimaluste piires. Mina isiklikult poolikuid asju ei teeks. Teeksin kas hästi või üldse mitte.

Oletame, et ettevõttel on sporditoetus nt. Tallinna maratonil osalemiseks, aga kohustus on osta firma särk osalemiseks. Sellisel juhul ma ei leia, et see oleks aus töötaja suhtes. Jah, tõsi, töötajal makstakse kinni osalemine, aga töötaja peaks omakorda maksma kinni reklaamsärgi ehk töötaja poolt vaadatuna ei ole talle mingit võitu. Minu meelest ka vastupidine olukord on sellisel juhul poolik.

Saku Läte õnneks pakub sporditoetust massürituste jaoks ja muretseb enda töötajatele ka kvaliteetsed spordisärgid.

Paljud ettevõtted pakuvad boonusena ka jõulupidu ja suvepäevasid. Alati on inimesi, kes arvavad, et selle asemel võiks saada raha. Jällegi, nad ei tea, et kui arvestada tööandja palgakulu, siis iga töötaja saaks väga väikese summa nende kahe peo asemel. Nii väikese, et nad oleksid pettunud selles „boonuses.“ See oleks lausa solvav. Siis tekiks teistpidine mure, et miks rohkem ei anta ja võiks ju lisaks pidugi olla..

Tulles boonuspalga juurde, mida paljud ettevõtted julgelt välja reklaamivad, siis siin olen ma tugevalt töötaja poolt teatud juhtudel. Mida teie mõtleksite, kui teile mainitakse, et teil saab olema boonuspalk? Ma ei räägi siin müügitöötajatest, kelle puhul on see elementaarne ja moodustab tõenäoliselt suure osa palgast. Ma räägin teistest töötajatest, kellel võiks olla boonuspalk, aga nad ei tegele otse müügiga, aga annavad väga suure panuse ettevõtte toimimisse nt müügidirektor. Kindlasti mõtlete ka teie, et „boonuspalk“ tähendab ikkagi arvestatavat palgalisa. Kui te aga avastate, et „boonus“ tähendab teie ettevõttes ja uues ametis paari lisaeurot, siis usun, et iga töötaja on pettunud, võttes arvesse kui palju sa oled pannud oma töösse lisaenergiat. Seega, ma arvan, et boonuspalga puhul peaks olema võimalus seda ka teenida, ausalt teenida.

Teisalt, ükski tööandja ei taha boonuspalka maksta niisama. Fakt on see, et me kõik tunneme, et oleme rohkemat väärt. See on alati nii ja see on normaalne. Ennast tulebki väärtustada. Siiski, niisama boonuspalka maksta ei ole ettevõttele mitte kuidagi kasulik. Jõuame jälle selleni, et äri eesmärk on kasumit teenida. Sellest lihtsalt ei piisa, kui töötaja ütleb, et ma teen palju tööd. See peab ka kuidagi tulemustest kajastuma. Tulen tagasi jälle enda esimese lause juurde siin artiklis ehk ka töötaja peaks endast midagi andma, kui soovib boonust.

Ma olen ka märganud, et mida rohkem hüvesid ettevõte pakub, seda elementaarsemaks need muutuvad ja hakatakse soovima ka juba täiesti irrelevantseid asju. Iseenesest, kui tööandja saab seda lubada, siis on hästi, aga töötaja peaks ka vahel hindama, mis on reaalne ja mis läheb juba liialt utoopiliseks.

On 1 suur boonus, mis on heas kollektiivis ja selleks on hea ja toetav juht ning toredad kaaskolleegid. Juhtide ülesandeks ongi sellised tiimid kokku panna (ja see on raske!). See on boonus, mida igaüks meist saab mõjutada enda käitumise ja suhtumisega. See boonus on nii võimas, et võib kõik teised lisahüved selle kõrval väheoluliseks jätta. Me ju kõik tahame, et töökeskkond oleks võimalikult pingevaba õhkkonnaga.

Kokkuvõtteks, kui sul on hea ülemus, toredad kaaskolleegid, joogivee võimalus kontoris ja lisaks veel kohv ja tee ka ning lausa suvepäevad või muud huvitavad ühistegevused, siis võid olla juba rõõmus, sest paljudel kahjuks sellised rõõmud puuduvad. See ei tähenda muidugi, et peab „vähesega“ leppima, alati võib ju rohkem nõuda, aga seda argumenteeritult ja vahel tuleb aktsepteerida, kui ettevõte vastab ettepanekutele „ei,“ sest ettevõtte põhiliseks eesmärgiks on paraku raha teenimine mitte kulutamine. Siiski, töötaja on tööandjale hindamatu väärtusega ja mul on hea meel, et see täna nii on. Ideaalis ju võikski olla nii, et töötaja rahulolu võiks olla ka ettevõtte üheks põhi eesmärgiks, kui see rahulolu aitab ettevõtte tulemusi parandada.

Airi Freimuth
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib