Varustus: jalgratas

Ironman 70.3 võistluse ettevalmistus on kestnud juba umbes viis kuud. Aeg on läinud kiiresti ja tänaseks olen üsna harjunud sellega, et iganädalaselt tuleb lisaks jooksule ka ujuda ja rattaga sõita. Loomulikult tuleb vahel väsimus peale, mõni väike reis lööb trennirutiini sassi ja mõnikord on ka neid hetki, kui ei viitsi trenni minna, aga suures pildis sujub ettevalmistus üsna hästi. Kuulan tihti Tripassion podcasti ja seeläbi saan ka teiste kogemustest õppida. Kuna ma triatloni klubisse ei kuulu, siis treeneri käe all juhendamist triatlonis mul ei ole, aga jooksu osas jälgin endiselt Taivo Püi koostatud plaani (milles on arvesse võetud ka triatloni trennid) ja trennikaaslane Eva jagab oma triatloni kogemust.

Hea meel on selle üle, et aprillis sain üsna palju vajaminevat varustust ostetud valdavalt ujumise jaoks ja nii on üks asi vähem, millega tegeleda. Läheks vaid vesi ka soojaks, et saaks avavette ujuma enne esimest triatloni võistlust, milleni on hirmutavalt vähe aega (Paide triatlon 08.06). Minu kõige suurem väljakutse igas mõttes on aga endiselt jalgratas ja täna võtangi selle teema fookusesse.

Enne veel aga juba traditsiooniks saanud treeningute kokkuvõte ja seekord siis aprilli numbrid:

• Jooks: 166,1 km
• Ratas: 229,1 km
• Ujumine: 10125 m
• Jõusaal või ÜKE: 3 h 22 min
• Trannivabasid päevi: 6
• Trennide aeg kokku umbes 36 h 30 min

Aga nüüd siis jalgrattast.

Pool aastat tagasi olin rattaga lihtsalt n.ö kulgeja ja ausalt öeldes ei teadnud midagi enamat, kui et vahepeal tuleb kummi pumbata. Sinisilmselt arvasin, et kergusega ehitan oma graveli (kruusa ratta) ümber triatlonile vastavaks, aga tegelikult päris nii need asjad ei käi. Mulle tehti viisakalt selgeks, et ma võiksin silmad lahti hoida, et äkki keegi müüb kasutatud maanteeratast või triatloni (TT) ratast.

Ühel hetkel nägingi kuulutust, et kasutatud TT ratas XS raamiga on müügis ja kuna uuena need rattad maksavad ikka väga mitmeid tuhandeid, siis kasutatud ratas tundus hea lahendus alustamiseks.

Mis teeb TT ratta eriliseks on see, et sellele on originaalis juba peale pandud aerobarid ehk siis need keskmised sarved, kuhu küünarvartega toetutakse. See on n.ö aero-asend ja tuuletakistus oluliselt väiksem. Nende aerobaride otsas on käiguvaheti ehk siis käike saab vahetada madalas asendis ilma, et päris lenkstangist tuleks kinni võtta. Ratas ise peaks olema ka aerodünaamilisem küll aga ebastabiilsem (natuke raskemini juhitav) kui nt maanteeratas. Ostsin ka sobivad maanteeratta kingad, sest minu graveli kingad ei sobi sellele. Kuna temperatuur õues ei ole liiga soe olnud, siis olen saanud TT rattaga vaid üksikud pikad sõidud teha ja mõned lühemad, aga võrreldes graveliga on see ikka öö ja päev. Graveliga sõidan endiselt, kui temperatuur on alla 14 kraadi ja saan kasutada oma soojemaid rattakingi, aga kui on soojem või on lühem trenn, siis ikka eelistan selleks TT ratast.

Ratta seadistamine on minu jaoks keerulisem protsess olnud, kui ma oleksin osanud arvata. See tähendab ühtlasi ka palju guugeldamist, küsimist ja poodides käimist. Täiskohaga töö ja üsna suurte treeningmahtude kõrvalt, on see päris tüütu olnud ja ikka mõtlen, et oleks see ratas juba n.ö valmis.

Juba mõnda aega tagasi sain teada, et rattaga sõites tuleks jälgida kadentsi (väntamissagedust) ja hoida seda õiges vahemikus valdav osa treeningust. Ostsin rattakompuuter Garmin Edge 540 ja sellele sobiva kadentsianduri, mis tavalisele harrastajale peaks olema täiesti piisav. Kui alguses mõtlesin, kas rattakompuutrit ikka on vaja, siis täna ma leian, et kindlasti on!

Kui ma TT ratta ostsin, siis öeldi mulle, et sadul tuleb ära vahetada, sest seal on hetkel suvaline sadul. Ma oma peas mõtlesin, et lähen poodi ja ütlen „palun üks triatloni ratta sadul“. Päris nii see tegelikult ei käi. Mulle tehti selgeks, et ratta sadulad on täiesti omaette maailm ja triatloni rattale on eraldi kategooria sadulad.  Need on lühema esiosaga, et oleks mugav aero-asendis pikka aega olla. Oluline, et istmikuluu toetuks sadulale (mitte pehmed koed) ja seepärast ei tasu imestada, kui rattapoes pannakse teid istuma spetsiaalsele alusele, millesse jäävast jäljest saab mõõta istmikuluu laiuse. Kui on vale laiusega sadul, siis see võib hakata hõõruma või suruda peale valele piirkonnale ja katsu sa seejärel veel jooksma minna või üldse rattasõitu nautida.

Sain teada ka, et on olemas mõned poed, mis laenutavad sadulaid testimiseks, sest tegelikult on need päris kallid (algavad umbes 100st eurost) ja kui ei sobi ka, siis on justkui maha visatud raha. Ega ma alguse teadnudki, milline see hea sadul on, aga pikemal sõidul saab aru vähemalt sellest, kui midagi ei sobi. Katsetasin kokku nelja sadulat ja kuuskantvõtmest sai minu uus lemmik asi. Lõpuks valisin neist neljast endale kõige sobivama välja ja loodan, et see päriselt sobib ka.

Sadul leitud, aga ma ei ole kunagi mõelnud, et selle asukoht on nii oluline. Kui kaugel see peab olema lenkstangist ja mis on õige kõrgus. See on ka vist tegelikult millimeetrite mäng ja olles ka ise sõitude ajal natuke sadulat kas ette- või tahapoole liigutanud, siis erinevus on tunda. On olemas selline teenus nagu bikefit, mille käigus pannakse paika õige ratta asend, mis oleks kehasäästev ja tegelikult see aitab vältida ka vigastusi, kui trenni tehakse õiges asendis. Kindlasti väärt teenus, aga kuna niigi palju asju on vaja läinud, siis esialgu selle mõtte jätan ootele ja proovin ise asendi nii hästi paika panna kui oskan.

Kuna jalgrattur peab ise oma rattaga hakkama saama võistlustel, siis osalesin ka ühel üritusel naistele, kus õpetati rattahoolduse ABC-d ning seda, kuidas siis ikkagi rehvi vahetada, kui see puruneb. Tulemusena on mul baromeetriga pump ja tean, mis rõhk peab rehvis olema. Samuti olen targem ratta keti õlitamisest, puhastamisest jmt. Kui aga ikkagi läheb sisekumm katki, siis vähemalt selle vahetamist olen nüüd näinud, aga ise veel testinud ei ole.  Nii võistlusel kui trennis peavad alati tagavara sisekumm ja heeblid kaasas olema, mistõttu rattale on vaja mitmeid n.ö panipaikasid, et eelnimetatud asjad kaasa võtta ja et ka sporditoidule koht oleks.

Ratas on küll tehniliselt kõige keerulisem, aga tegelikult olen hakanud neid pikki ratta trenne väga nautima. Kui nüüd täpsemalt öelda, siis need on n.ö üleminekutrennid ehk pikale (2-3 h keskmiselt) rattasõidule lisandub ka väike (keskmiselt 4 – 6 km) jooks. Nädalas on ka teine ratta trenn, aga see on lühem, nii 1 h – 1 h 30 min ja sellele lisandub ÜKE.

Kogu selle teekonna vältel olen teada saanud väga palju uut ja tundub, et õppimist on siin küll ja veel!

Igatahes kogenud triatleetide soovitused on loomulikult teretulnud ja kui kellelgi on tekkinud küsimusi, millele soovivad vastuseid või teemasid, millest rohkem teada, siis andke märku

Aitäh lugemast sportlikku kevadet!

Kaia