Tehtud!

Ironman 70.3 on edukalt läbitud ja ongi aeg natuke jagada nii võistluse kogemust kui tagasi vaadata kogu minu triatloni teekonnale.

Ironmani puhul on kogu see võistluse protsess pikem kui teistel võistlustel, kus olen osalenud. Ratas tuleb viia vahetusalasse juba päev varem, lisaks on kolmes keeles võimalik kuulata infotunde ja üldse see melu on võistluskeskuses juba alates neljapäevast, kui saab oma numbrile järele minna. Kokku lõpetas võistluse 1283 sportlast, kellest 363 olid naised (Ironman äpi järgi). Registreerunute arv oli suurem, aga oli ka neid, kes ei lõpetanud ja teisi, kes diskvalifitseeriti. Väga paljud välismaalased tulid Eestisse, et siinsel Ironmanil osaleda – kes täispikal distantsil ja kes 70.3 distantsil, aga rahvusvahelist hõngu oli mõlemal võistlusel korralikult tunda.

Minu start oli pühapäeval. Äratuskell oli juba 5.40, sest üsna varakult tuli jõuda stardiala juurde. Kõigepealt rattale joogipudelid viia, kompuuter peale panna ja rehvid täis pumbata. Seejärel oligi aeg stardiala poole minna (Stroomi rannas) ja alustada Ironman 70.3 võistlusega. Start anti pontoonilt, mis asus umbes 150 m kaugusel rannast. See on selline alus, mille peale saamine oli ka omamoodi kogemus, aga õnneks oli seal personal, kes ulatas käe ja aitas üles. Ujumine oli tegelikult mõnus – vesi oli hea temperatuuriga (17,2 kraadi vms) ja rada hästi märgistatud. Lihtne oli näha järgnevat poid, aga tegelikult olen ka siiani lummatud oma uutest prillidest, sest need päriselt on hea vaateulatusega ja selged. Ujumine lõppes rannas ja ausalt öeldes ei oleks arvanud, et kalipsoga põlvini vees nii raske joosta on. Hea emotsiooniga sai ujumine tehtud!

Ujumine: 1,9 km aeg 45.04 (2.22 min/100m)

Seejärel oli aeg rattale minna. Kui hommik oli päikseline ja ilus, siis ratta ajaks hakkas sadama ja esimesed pool distantsi oli päris külm. Õnneks panin vesti peale ja käised ka, aga siiski oli külm ja eriti jalgadel. Teine pool distantsi vihm jäi vähemaks ja oli juba päris hea. Kuna pidevalt oli rajal sagimist – kas sõitsin mina kellestgi mööda või sõideti minus mööda, siis jälgimist jätkus. Lisaks tuli ka pidevalt rajal süüa ja juua ning see ka hoidis tegevuses ja distants möödus siiski võrdlemisi kiiresti. Peas oli ka mõte, et rattal ei tohi üle panna, muidu on jooksuks jalad kinni ja see ei ole meeldiv. Nii saingi ratta tegelikult päris mõnusalt sõidetud. Tutermaa asfalt oli muidugi selline mitte kõige meeldivam, aga kui see osa läbi sai, tuli sile asfalt ja veel kergelt allamäge ka. Seda ma küll nautisin! Ratta distants oli pikem nii minu rattakompuutri kui ka rajakaartide järgi ja 90 km asemel tuli 91,5km läbida.

Ratas: 91,5 km aeg 3:17.20 (27,8 km/h)

Vahetusalas võtsin vesti, käised ja rattakingad ära. Sokid olid nagu märjad kaltsud ja jalad külmunud. Minu kõrval olev mees ei suutnud ise sokke vahetada, sest ta sõrmed olid külmunud. Minu sõrmed olid enam vähem head ja sain kenasti kuivad sokid jalga, aga jalad olid küll külmunud ja need andsid tunda veel jooksu esimesed ligi 10 km.

Joostes olid nagu surisevad padjad talla all, mis hakkasid kuumenema. Ühel hetkel see läks üle ja siis hakkas juba mõnus. Ka jooksus proovisin pigem tagasihoidlikumat tempot hoida, et seda poolmaratoni nautida. Nautisin ka! Rajaäärne melu andis ka palju häid emotsioone juurde.  Jooks läks kiiresti ja järsku taipasin, et lõpp paistab. Enda peas hakkasin juba vaikselt mõtlema, et punasele vaibale jõudes kõlistan kellukest (kelluke on neile, kes esmakordselt läbivad) ja naudin seda viimast 100 m finišini. Reaalsus oli aga see, et kõlistasin küll kellukest, aga see finiš tuli nii kiiresti, et ei jõudnud nautima hakatagi. Järsku oligi kõik, olin teisel pool finišikaart ja mulle pandi kaela minu esimene Ironman 70.3 medal. Tehtud! Meeleolu suurepärane, tunne hea ja naeratus näol!

Jooks: 21,1 km 1:53.14 (5.17 min/km)

Aeg kokku 6:10.17, koht vanuseklassis 24/49.

Olin podcastidest kuulnud soovitusi, et esimest korda tasub ikka nautima minna – pingutada, aga pigem meeldivalt. Nüüd mõistan seda nautimise kontseptsiooni ka triatloni võtmes. Ma ei taha öelda, et lihtne oli, aga ehk mitte nii raske, kui ma arvasin. Ilma ettevalmistuse ja pühendumiseta, ma seda muidugi ette ei kujutaks.  Kui aga tahta kindlat aega taga ajada ja ennast selles mõttes proovile panna, siis kindlasti saab see kõik ka palju väljakutsuvam olema.

Ise olen enda tulemusega rahul ja rõõmu tegi ka kogu selle võistluse sujuv läbimine.

Kui ma tagasi mõtlen oma triatloni teekonna algusele, siis esialgu oli kõige raskem harjuda sisetrennide ja uue elustiiliga. Mulle meeldib treenida värskes õhus ja iga ilmaga, kuid ühel hetkel sõitsin siseratast, käisin jõusaalis ja ujusin. Kõik oli sisetingimustes ja vaid 3 korda nädalas käisin jooksmas. Need paar kuud oli selline huvitav kohanemise aeg, aga ühel hetkel olin selle omaks võtnud ja uue elustiiliga harjunud. Ratas on ala, mis tahab mahutrenne, aga mina alustasin 20 kilomeetriste otsadega. Samm sammult kasvatades ratta mahtu, jõudsin ka trennini, mille sisuks oli  101 km ratast + 10 km jooksu. See oli ka kõige pikem trenn, mis ma tegin, küll aga sellised 60 km +/- ratta trennid + mõni km jooksu peale, muutusid ühel hetkel tavaliseks.

Kõige vähem tegelesin ujumisega – veekartust mul ei ole ja distants jõukohane, aga lihtsalt esialgu tundus palju, kui seda ka veel arendama pean. Väga kiire ma just ei ole, aga saan hakkama.

Kui juba esimene triatloni võistlus tuli, siis hakkas põnev, aga samas oli ikka hirm ka sees starti minnes. Olin treeninud triatloni alasid, aga päris triatloni kogemuse saabki vaid võistlusel. Kartsin vahetusala ja mõtlesin, et kas ikka teen kõik õigesti ka rattarajal. Veidi ülemõtlemist ka ja ehk seetõttu ma nii rõõmus olingi rohkem sujuva läbimise üle kui tegelikult täiesti arvestatava tulemuse üle enda kohta.

Aja jooksul hakkas rattast saama väga meeldiv osa ja vaikselt taipasin, et tegelikult see triatlon on ikka päris lahe ala.

Kumb jääb – jooks või triatlon?

Mõlemal on omad plussid ja miinused. Jooksu suurim pluss on see, et kus iganes sa oled, sul on vaja ainult tosse ja jooksuriideid, et trenni minna. Miinuseks ehk sagedasemad vigastused kuna treening on ühekülgsem (kui see just ei ole kombineeritud nt jõutreeninguga).

Triatloni suurimaks plussiks pean just seda, et trennid on erinevad ja ülekoormusvigastuse oht on kordades väiksem. Ma ei ole selle kohta teadusuuringuid lugenud, aga see oli minu esimene hooaeg üle pika aja, kui ühtegi vigastust ei olnud. Tegelikult talvise jõusaali ja ehk ka teiste alade trennidega sain enda veidi vinduva reie tagakülje vigastuse ka välja ravitud. Seda lihtsalt ei ole enam ja tunne on hea! Triatloni miinuseks on minu silmis see, et nii palju asju on vaja nii trennideks kui võistlustele kaasa võtta ja tegelikult on see üsna kulukas. See on nagu mutiauk – pidevalt on mingi ala jaoks midagi vaja või on rattahoolduse kord. Ei teki vist seda hetke, et kõik on olemas ja korras. Kui keegi ei tea, mida vaba raha ja ajaga teha, siis triatlon lahendab kõik ära!

Mis edasi?

Aus vastus on see, et ratas hakkas mulle väga meeldima ja kui projekti alguses oli kahju jooksutrenne teiste alade vastu vahetada, siis nüüd ei taha ma rattast loobuda! Selles on mingi oma võlu!

Rattas tahaks julguse kokku võtta ja leida mõni tore rattagrupp, mille tempoga hakkama saan ja  õppida veidi ka grupis sõitmist.

Võisteldes nägin, et ujun distantsi ilusti ära ja viimasena veest välja ei tule, aga tekkis soov parandada ujumistehnikat ja küllap see aitab kiiremaks ka saada. Basseini fänn ei ole ma endiselt, aga ehk hakkaks meeldima, kui saaks ka kuskile ujumistrenni endale koha leida ja treeneri käe all tehnikat lihvida.

Jooksma jään ju loomulikult ka ja ikka on see mulle kõige südamelähedasem, aga täna olen oma jooksmist valmis jagama ka teiste aladegaJ Tänasel hetkel on pigem oluline sporti nautida ja püsida terve ning näen, et erinevate alade vahel jagatud koormus sobib mulle.

Paistab, et ikkagi on aeg otsida endale triatloniklubi ka, kuhu kuuluda. :)

Aasta aega tagasi ei oleks ma ette kujutanud, et sel aastal osalen Ironman 70.3 võistlusel ja et oma teekonnast ka blogi pean. Selle ettepaneku taga on Saku Läte turundusjuht Airi Freimuth, kes julgeb mõelda raamist välja ja oma mõtted ka ellu viia. Suur aitäh, Airi, nii selle mõtte eest kui kogu projekti vältel kaasaelamise eest! Tänan ka Saku Läte tegevjuhti Aleksei Filippovit, kes selle mõtte heaks kiitis ja et Saku Läte seda väljakutset toetas. Suure panuse on andnud ka meie turundusspetsialist Heneli Tamm, kelle käe läbi on kõik need postitused meie erinevatesse kanalitesse jõudnud. Aitäh, Heneli!

See teekond sai nii hästi õnnestuda tänu minu heale jooksu- ja triatlonikaaslasele Eva Seppinule, sest kui kõik minu küsimused ja arutelud oleks kirja pandud, siis saaks sellest korraliku raamatu ja ehk isegi triloogia. Aitäh, Eva!

Tegelikult elas mulle kaasa palju inimesi ja see tegi nii sooja tunde. Lisaks eelnimetatutele, tahan öelda aitäh oma perele, heale sõbrannale Liisile, teistele sõpradele ja tuttavatele ning kõigile, kes mu teekonda jälgisid!

Aitäh ka rattapoele Velohunt ja tehnik Sassile, kes mu ratta aitas seadistada ja head nõu jagas iga kord, kui ma jälle mõne lahendamist vajava teemaga poe uksest sisse astusin.

Ei saa mainimata jätta ka Triatloniakadeemiat, kes on väga kõrgel tasemel korraldanud triatloni võistlusi ja Triatloniakadeemia vabatahtlikke, kes oma aega panustasid, et meil hea võistelda oleks! Aitäh! Selgus ka, et karikasarjas osalemise eest on mind peagi ootamas T-särk kirjaga „Tõeline triatleet“. Tundub, et sellega saab lugeda minu esimese triatlonihooaja edukalt lõpetatuks :)

Ja teate mis, see ei ole teekonna lõpp vaid hoopis ühe uue teekonna algus!

Rõõmsat sportimist ja aitäh, et olite minuga sellel teekonnal!

Kaia

Viimane ettevalimistus enne Ironman 70.3 võistlust

Suvi on möödunud kiiresti ja ühtäkki tuli teadmine, et Ironman 70.3 võistlus on juba väga lähedal. Kerge ärevus ja väike hirm on sees, aga samas ka elevus. Trenni on tehtud ja olgugi, et triatlonis olen endiselt algaja, tunnen, et tegelikult olen ma enam-vähem valmis selleks katsumuseks. Neid ridu kirjutades süda muidugi hakkas kiiremini põksuma, aga see käib vist asja juurde.

Iga blogipostituse juurde on käinud väike statistikanurk ning jagan ka juulikuu trennide kokkuvõtet teiega:

• Jooks: 178 km
• Ratas: 313 km
• Ujumine: 13204 m
• Jõusaal või ÜKE: 2 h
• Trannivabasid päevi: 6
• Trennide aeg kokku umbes 38,5 h

Lisaks Viljandi triatlonile jäi juulikuusse ka Väikese Väina avaveeujumine ehk ujumisvõistlus, kus ujutakse Muhumaalt Saaremaale. Distants on umbes 2,2 km, aga eks see oleneb kui sirgelt ujuda ka. Esialgu tahtsin ujuda kalipsoga, et harjutada Ironmaniks vastavates tingimustes ujumist, aga vee temperatuur oli 26,5 kraadi ning soovijatel lubati ümber registreerida. Liiga soojas vees on kalipsoga ujudes ülekuumenemise oht ja seega otsustasin trikoo kasuks.

Kui ma triatloni teekonnaga jaanuaris alustasin, siis panin end kirja kolmele triatloni võistlusele (Paide sprint, Valga olümpia ja Viljandi sprint). Mõtlesin, et Maardu triatloni osas otsustan, kui saan teada, kui kiiresti ma olümpiadistantsist ( 1,5 km,  40 km,  10 km) taastun, sest Maardu triatloni ja Ironmani vahel on kõigest kaks nädalat. Usun, et aeg taastumiseks on piisav ja olgem ausad, FOMO (hirm ilmajäämise ees) on ju oluliselt hullem asi. Maardu, Aruküla, Raasiku, Loo ja kogu selle piirkonna teed on mul üsna hästi selgeks saanud selle aastaga, sest just nendel radadel ma enamuse oma ratta trennidest teen. Seal on hõre liiklus ja tegelikult ka väga palju kergliiklusteid.

Nii et 09.08 osalesin Maardu triatlonil, kus ujumine läks enam-vähem, rattaga jäin ise väga rahule ja jooks liiga hästi välja ei tulnud. Ehk oli väsimus veel viimastest pikkadest trennidest sees, aga Ironmani silmas pidades, võtsin jooksu osa ka pisut kergemalt. Aeg tuli 2:47.33 ja sellega parandasin Valgas tehtud olümpia distantsi aega umbes 10 minutiga .  Kokkuvõttes jäin võistlusega väga rahule ja naiste arvestuses sain 31. koha 64 naise seast.

Nüüd lähevadki treeningmahud alla – trenni ju ikka teen, aga natuke lühemalt ja vähem intensiivsemalt. Ka mõni trennivaba päev tuleb rohkem sisse kui tavapäraselt, et keha saaks ilusti taastuda tähtsaks päevaks.

See on aeg, kui tuleb välja arvutada, mis toit tuleb rajale kaasa võtta ja see endale varakult valmis osta. Mida vähem viimase hetke pingeid, seda parem. Rattale broneerisin võistluseelse hoolduse juba ära ja seekorda broneerisin ka endale väikese „hoolduse“ ehk massaaži.

Teema, mida ma veel kajastanud ei ole, on triatloni reeglid ja ausalt öeldes on siin ikka väga palju nüansse, mida tuleb teada. Mul on väga hea meel, et olen saanud väiksemate võistlustel osaleda enne Ironmani, sest iga võistlus on andnud väärt kogemusi ja ka parema arusaama kuidas reeglid praktikas väljenduvad.

Mida teada enne võistlust?

Igal sportlasel tuleks läbi lugeda Ironmanil võistlejale mõeldud juhend ja viia end reeglitega kurssi, sest reeglite rikkumise korral võib saada ajalise karistuse või hoopis diskvalifitseerimise. Väiksemad rikkumised annavad 30 sekundilise karistuse ehk kollase kaardi, suuremad rikkumised 2 minutit ehk sinise kaardi. Ajalise karistuse kandmiseks on vahetusalade lähedal eraldi telgid (Penalty tent), kus tuleb oma aeg ära „istuda“.  Kui seda unustatakse teha, siis sportlane diskvalifitseeritakse. Jooksu ajal kantakse karistus siis, kui see määratakse (nt prügi mahaviskamise ees vales kohas) ja eraldi telki minna ei ole vaja nii nagu ratta või ujumise järel.

Rattasõidu üheks olulisemaks reegliks minu silmis on tuules sõit ehk vahemaa kahe ratturi vahel peab olema minimaalselt 12 meetrit. Kui soovitakse teha möödasõitu, siis see peab toimuma 25 sekundi jooksul. Kui kahe ratturi vahemaa on väiksem kui 12 m ehk toimub n.ö tuules sõit (tagumisel sõitjal kergem, kuna esimene võtab tuuletakistuse endale), siis saab ajalise trahvi 2 minutit. Teine asi, millele ehk pealtvaatajad ei mõtle, aga sportlane peab teadma on see, et kõrvalist abi ei tohi vastu võtta. Kui näiteks sõber on raja ääres ja sportlane võtab talt vastu juua/geeli vms, siis sportlane diskvalifitseeritakse. Samuti on keelatud pealtvaatajal või treeneril nt rattaga sõita jooksja kõrval ning seda loetakse ka abistamiseks. Keelatud on kasutada kõrvaklappe ja nutiseadmeid, mis tähelepanu võivad eemale tõmmata ja loomulikult on omad reeglid ka varustusele. Varustus peab vastama nõuetele – kalipso olema õige paksusega, ratta mõõdud kindlates vahemikes, veesüsteemide mahud vastavalt reeglitele jne. Tuleb jälgida, et triatlonikombe lukk oleks finišijoont ületades kinni, sest ka avatud lukk võib tuua kaasa diskvalifitseerimise. Võistluse ajal võib see osaliselt lahti olla, aga just lõpujoont ületades tuleb kinni tõmmata. Need on lihtsalt mõned näited, mida ka pealtvaatajatel ehk on põnev jälgida või hea teada.

Ironman on ka korraldusliku poole pealt natuke teistsugune, kui mu eelnevad neli triatloni võistlust. Ratas ja vahetusaladesse minevad kotid, kus sees on ratta ja jooksuvarustus tuleb viia vahetusalasse juba eelmisel päeval. Kui seni on olnud sama vahetusala, siis Ironmanil on need erinevates kohtades ehk pärast ujumist rattale minek toimub Stroomi ranna juures ja rattalt jooksule minek Rocca al Mare kaubandusekeskuse parklas asuvas vahetusalas. Pärast ujumist saab päris põnev olema oma ratta leidmine, sest vahetusalas on kokku ligi 2000 ratast mitte 200-300 nagu mu eelnevatel võistlustel on olnud. Tõsi, selleks ajaks kui mina sinna jõuan on neid juba oluliselt vähem, aga ala on siiski suur ja tuleb hästi meelde jätta, millises reas ratas on, sest ka vahetusalas liikumisel on omad reeglid. Ratast eraldi märgistada ei tohi nt suurt roosat lipsu sellele siduda –  see võetakse lihtsalt ära. Samuti on teistsugune rattalt jooksule minek, sest Ironmanil on bike-catcherid ehk need, kes võtavad vahetusala koridorios sportlase ratta vastu ja viivad selle õige koha peale. Sportlasel ei ole muud kui joosta edasi ja leida oma jooksuasjade kott, vahetada rattakingad tossude vastu ja läbida üks mõnus poolmaraton.  Üks asi, mida ma veel ei ole kogenud, on ratta joogipunktid, aga seda plaanin vaatama minna täispika Ironmani raja äärde (23.08.25), et oleks ka sellest parem ettekujutus.

Paar päeva enne Ironmani toimub ka infotund, kuhu plaanin ka kindlasti minna, et saada veelgi parem pilt sellest võistlusest.

Minu start on 24.08 kell 9.00 – 09.26 vahel Stroomi rannast ja finiš Rocca al Mare kaubanduskeskuse parklas, kus on ka kogu peamine võistluskeskus ja mõnus melu kogu päeva vältel. Pealtvaatajatele on Rocca al Mare kindlasti mõnus koht võistluse vaatamiseks!

Aiäh lugemast ja loodan, et kohtume Ironmani rajal või raja ääres!

Kaia Maasing