Treeningnädala ülesehitus

Pärast esimest blogipostitust sain päris palju küsimusi ja üks nendest oli, et mis asi see Ironman 70.3 ikkagi täpselt on. Kui kellelgi veel see küsimus mõttes, siis olgu öeldud, et tegu on Hawaii saarelt alguse saanud triatloni võistlusega, mis on kõikjal maailmas täpselt samasuguse korraldusega ja millel on kaks distantsi:

• Ironmani distants on 3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km jooksmist.
• Ironman 70.3 ehk poolpikk Ironman on 1,9 km ujumist, 90 km rattasõitu ja 21,1 km jooksmist.

Samuti on tulnud küsimusi trennide ja nädalaplaani ülesehituse kohta ning ausalt öeldes on see olnud ka esialgu kõige suurem nuputamine mulle endale.

Tean, et iga ala võiks nädalas vähemalt kaks korda treenida, aga kui lisada ka jõusaal nädala plaani ja teadmine, et joosta ikka tahaks rohkem kui kaks korda, siis vahel tundub, et nädalas on lihtsalt liiga vähe päevi.

Jaanuarikuu trenninumbrid saan võtta kokku järgmiselt:

• Jooks: 209,2 km
• Ratas: 86,8 km
• Ujumine: 9625 m
• Jõusaal: ~ 7 h
• Trannivabasid päevi: 4
• Trennide aeg kokku umbes 39 tundi

Kes vaatab peale ja ütleb, appi kui palju, siis see ei ole ise triatloniga tegelenud! Väga paljud triatleedid treenivad ka hommikuti kuna ujumist on lihtsalt keeruline kuskile mahutada. Mina veel sinna jõudnud ei ole ja hommikuti teen trenni vaid siis, kui õhtul teised plaanid ja vaja trenn hommikul enne tööpäeva ära teha.

Iga nädal on mul vähemalt üks trennivaba päev ja korra kuus on kergem nädal, kus saab kaks trennivaba päeva.

Talvisel perioodil on harjumuseks saanud alustada nädalat jõusaaliga, aga nüüd lisasin sinna ka jalgratta sõitu umbes tund aega (+/-).

Teisipäeviti enamasti on natuke tehnilisem jooksutrenn, kuhu sisse käivad rahulik jooks, erinevad jooksuharjutused ja lisaks lühikesed ja kiired lõigud, mis on tegelikult päris korralik pingutamine. Pärast seda väike taastav jooks ja ongi teisipäevane trenn ka tehtud.

Kolmapäev on jooksuklubi WellRun trenn, kus treener Taivo Püi juhendamisel teeme pikemaid lõike ehk siis saab jälle pulsi kõrgele ajada või siis täpselt nii kõrgele, kui treener ütleb. Vahel on selliseid pikemaid lõike just hea koos toreda seltskonnaga teha, sest koos on ikka kergem ja mõnusam!

Neljapäeviti käin ujumas. Seni olen lihtsalt ujunud ja vahel teinud lõike (kiirendusi) sisse, aga nüüd võtan eesmärgiks uurida rohkem ka ujumisharjutuste kohta.  Samuti on peas mõte, et kuskile nädalasse on vaja paigutada teine ujumistrenn. Kas tõesti saaks selleks esmaspäeva hommikul kell 6.30?  See küsimus jääb hetkel veel õhku.

Reede on mul enamasti trennivaba päev.

Laupäeviti ma enam sõbrannaga kohvikus ei käi, käime jõusaalis. Mina lihtsalt kas jooksen enne jõusaali natuke kauem (30 – 40 minutit) või siis sõidan ratast peale jõusaali, aga üheskoos saame tubli tunni (või natuke rohkem) teha jõusaali ja jutud ka räägitud!

Pühapäev on mu vaieldamatu lemmik – pikk jooks! Enamasti on see umbes 20 km jooks, aga on ka lühemaid ja pikemaid otsi. See on see, mida ma kõige rohkem naudin – mõnusas rahulikus tempos jooksmine, värske õhu ja liikumise nautimine. Oma mõtetes olek või üldse enda mõtete väljalülitamine. Igal juhul on suurepärane enesetunne jooksu lõpuks garanteeritud!

Tegelikult igal trennil (mitte ainult pikal jooksul) on positiivne mõju nii vaimsele kui füüsilisele heaolule, aga selle mõju teaduslikuma poole kohta kirjutamise võib jätta ehk teiseks korraks.

Sellise ülesehitusega on olnud minu treeningnädalad alates aasta algusest.  Aja jooksul kindlasti see varieerub, aga vähemalt on algus ratta ja ujumise trennidega tehtud.

Vahel on tunne, et tahaks kõiki trenne rohkem mahutada nädalasse, aga tean, et tuleb ka oma keha kuulata. Minu soov Ironmani võistlusel ei ole aega ega kohta taga ajada vaid jaksata kogu distants läbida mõnusa tundega ning nautida nii võistlust kui ka teekonda selleni.

Hetkel ma veel ei kujuta ette lihtsalt, kui nauditav on pärast 90 km rattasõitu poolmaraton joosta, aga selle nimel trenn käib, et see nii oleks!

Aitäh, et lugesid! Kui sul on küsimusi, millele soovikisid vastust või mõni teema, millest võiksin blogis kirjutada, siis anna teada läbi Saku Läte sotsiaalmeedia sõnumite.

Mõnusaid spordihetki kõigile!

Kaia

Tere, sõbrad!

Mina olen Kaia ja töötan igapäevaselt Saku Läte kohviäri tootejuhina. Mul on põnev uudis, mida teiega jagada! Sel aastal võtsin vastu suure väljakutse – osaleda Ironman 70.3 võistlusel!

Olen otsustanud jagada oma teekonda teiega, alates ettevalmistustest kuni finišijooneni. Kui Saku Läte tegi mulle selle pakkumise, olin esialgu sõnatu. Uued väljakutsed on minu jaoks alati põnevad, kuid triatloni maht pani mind mõtlema. Siiski, vahel on vaja just sellist välist impulssi, et end proovile panna!

Kokkupuude iga triatloni alaga on mul olemas, küll aga on see väga erinev ja päris triatloni ei ole ma mitte kunagi teinud.

Olen suur spordientusiast olnud läbi elu, aga viimastel aastatel olen peamiselt tegelenud jooksmisega. Ausalt öeldes on mul kestvust rohkem kui kiirust, aga eks ma proovin arendada neid käsikäes ning viimased ligi 3 aastat olen seda teinud jooksutreener Taivo Püi kavade järgi. Tihtilugu arvatakse, et kava järgi jooksmine teeb kellestki tippsportlase või profi-harrastaja – lihtne vastus on, et ei tee. Minu eesmärk treeneriga koostööd alustades oli n.ö areneda tervislikult, sest teada on, et mida suurem treeningute maht, seda suurem vigastuste oht. Küll aga targalt treenides saab vigastuste ohtu siiski vähendada ja samuti on trennid mitmekesisemad, huvitavamad ja korra nädalas koos grupiga intensiivsemaid trenne teha on ka igati mõnus. Varasemalt olen osalenud paljudel rahvajooksudel erinevatel distantsidel kuni täispika maratonini (42,2 km) välja.

Ujumine mulle meeldib, küll aga tehniliselt on mul kindlasti arenguruumi väga palju ja samuti ujumistrennide ülesehituse kohta on mu teadmised nõrgad. Kui on vaja lihtsalt ujuda, siis rõõmuga (eriti avavees, kui see külm ei ole), aga harjutused, lõigud, labad, lestad jmt on mulle veel väga kauge teema. Mõnda aega tagasi avastasin tänu paarile heale sõbrale, et avavees ujumine on midagi hoopis mõnusamat minu jaoks, kui basseini põhjas tumesinist jutti vaadata. Varasemalt olin ju ikka järvedes, meres jne ujumas käinud, aga avaveeujumise trennid olid mulle tol ajal midagi uut. Sellest sai omamoodi harrastus ja vahepeal olid ka viis aastat, kus sattusin ujuma ka erinevatele avaveeujumise võistlustele. Väikese Väina avaveeujumine (Muhumaalt Saaremaale umbes 2,3 km) sai mõneks ajaks koos sõpradega iga-aastaseks traditsiooniks. Tõsi on, et kalipsoga ei ole ma kunagi ujunud, aga eks ma saan seda juba see suvi kogeda.

Rattasõit on mulle kõige kaugem ja hirmutavam ala – naudin pikki kulgemisi oma gravel bike-ga (sellel on laiem rehv kui maanteerattal ja sobib ka kruusateedel sõitmiseks), aga kuidas näevad välja ratturite trennid, sellest ei ole õrna aimugi. Mis siis saab kui rehv katki läheb, milline rattakompuuter osta ja mis numbreid sealt üldse vaadata, kuidas on tunne sõita aerobaridega jne. Kes ei ole aerobaridest kuulnud, siis need on ratta lenkstangi külge pandavad käetoed, et sõiduasend aerodünaamilisem oleks vms. Hea on see, et värskes õhus rattaga sõitmist naudin väga ning harjutan end nautima ka sisejalgrattaga sõitmist. Võib öelda, et esimesed edusammud on tehtud ja parimate ratastega My Fitness spordiklubid kaardistatud. Vaadates aga meie praegust talve, siis ehk sean hoopis sammud rattapoodi ja ostan talvised rattakingad, et heade teeolude korral saaks õues sõita.

Triatlon on väga tehniline ala minu silmis ja seal on palju nüansse. Tripassion Podcast (Spotify-s) on mulle olnud kui triatloni teooria kool, kus erinevatest podcastide osadest olen noppinud kasulikke teadmisi. Üks nõuanne on olnud ka see, et võta treener või kogenud triatleet endale esialgu kõrvale, et sellesse maailma paremini sisse sulanduda. Siinkoha lähevad tänusõnad teele minu heale jooksukaaslasele Eva Seppingule, kes tegelikult juba paar-kolm aastat tagasi arvas, et ma ikkagi võiksin triatloniga tegeleda (mitte ainult jooksmisega). See aeg jõudiski kätte ja Evast on suur abi olnud juba praegu ettevalmistuse ajal ja ausalt öeldes ka triatlonile „jah“ sõna ütlemisel. Õhku jääb vaid küsimus, kas minuga juhtub see, mis paljudega… annad sõrme, läheb aga kogu käsi ja rohkemgi veel.

Kuidas treeningprotsess välja hakkab nägema, sellest teine kord pikemalt, aga esimene etapp on hakata vaikselt ujumise ja rattasõidu n.ö põhja looma ning jätkata jooksutrennide ja jõusaaliga.

Küll aga on minu peas endiselt palju küsimärke näiteks kas peaksin liituma mõne triatloniklubiga ning saaksin paralleelselt olla jooksuklubis ja triatloniklubis? Kas oleks vaja minna kuskile ujumistrenni lisaks, et tehnikat lihvida jne. Küsimusi seoses varustusega ei hakka siin ette lugemagi, sellest samuti jooksvalt ja protsessi käigus.

Igatahes olen ise ka põnevil, milliseks kujuneb tavalise jooksuharrastaja üleminek triatlonile. Kindlasti tuleb siit erinevaid õppetunde, aga milliseid, seda näitab teekond.

Aitäh lugemast ja mõnusat sportimist kõigile!

Kaia