• Teadmiste reporutseerimine.

    08. aprill 2019

    Tallinna Ülikooli doktorant Kaija Kumpas-Lenk kaitses doktoritöö väljundipõhise õppe rakendamisest vt etera.ee lehelt.

    See on mulle väga südamelähedane teema. Kui me valime nt. inimesi tööle, siis enamusjaolt mõttetööle kandideerivate inimeste puhul me eeldame, et nad oskavad analüüsida, ise mõelda ja pakkuda lahendusi, kriitilistes olukordades otsuseid teha jne. Tihti on selliseid inimesi aga vähe. Jah, teadmisi inimestel on, oskusi ka, aga uute lahenduste väljatöötamine, analüüsimine enam nii lihtne ei ole.

    Mida aga koolis õpitakse (isegi magistriõppes) on see, et õpilane jätaks teadmisi meelde ja oskaks neid teadmisi kasutada. Selle asemel, et analüüsida ning hinnata olukordi ja võib-olla isegi mõned teadustööd kahtluse alla seada, ümber lükata, kinnitada või ise täiendavad uuringuid teha?

    Kui me pidavalt teadmisi reprodutseerime, siis kus on areng või kus tekivad ka pärast tööturul sellised oskused nagu analüüsimine ning hindamine?

    Ma loodan, et vähemalt ülikooli tasemel (vähemalt magistri tasemel) pani see doktoritöö ka teisi õppejõude mõtlema ja julgustab neid koos tudengitega rohkem uurimistöid tegema, hindama ja analüüsima, sest päris elus ja tööturul on neid oskuseid vaja.

    Jah, tõesti on vaja osata ka olemasolevaid teadmisi kasutada mitte iga kord uut jalgratast luua. Kuna infot on nii palju, siis üha raskemaks muutub selle õige info leidmine. See on ka omakorda väljakutse. Siiski, võin ise kinnitada (olen ülikoolis õppinud väga palju aastaid), et ka mina tundsin ja tunnen, et liiga palju keskendutakse sellele olemasoleva info leidmisele ja tsiteerimisele. See pole väga motiveeriv. Kindlasti, vähemasti magistritasemel eeldaksin mina, et õpilased teevad ka analüüsimise tööd või mingil kujul (doktorantidega) koostöös viiksid läbi uurimistöid.

    Õpilasele endale tunduks see juba veidi väljakutsuv kui ka põnev ning ta tunneks, et ta on päriselt midagi ära teinud või midagi endast andnud või et sellest tööst oleks kasu ka tulevikuks. Mina loen vahel enda 10 aastat tagasi tehtud referaate, mida olen säilitanud enda esimesest kõrghariduse aastast, kus olen lisaks n.ö vanale materjalile lisanud omalt poolt ka midagi uut. Ma kasutan seda infot praegu enda töös!

    Tegelikult need tööd, mida me koolis või ülikoolis loome võiksid omada meile ka tulevikus lisaväärtust ja eriti põnev oleks, kui need sisaldaksid ka enda korraldatud uuringuid (eriti koostöös õppejõu või doktorantidega).

    Seega, rohkem analüüsimist, hindamist, kuid ärgem unustage ära ka oskust infot (kasulikku ja korrektset infot) otsimast.

    Airi
    Saku Läte
    Joogivesi, mis hoolib