„…jess, üks julge (loe: hull-julge), nüüd saame selle peal liugu lasta. Ma olen päästetud.“ Olete märganud, et kollektiivides on alati neid inimesi, kes loodavad oma päeva hommikust õhtusse veeretada (olgu see kasvõi juhi ametipositsioon või n.ö eesliini töötaja) ja olla „eeskujulik“ kolleeg. Tavaliselt tähendab see mitte millegi suure tegemist, mitte ühegi projekti algatamist. Nii on kõige kindlam, et eksimusi ei tule.

Mina sinna ilmselgelt ei kuulu. Kahjuks. Mhm, vahel mõtlen tõesti, et kahjuks. Miks? Mis saab siis, kui see hull-julge midagi teeb. Tavaliselt teeb ta koguaeg midagi. Siis saavad pühkida higi need, kes väga suurt midagi teha ei taha või ei julge. Nad on päästetud. Kogu tähelepanu on jälle suunatud selle aktivisti peale.

Igal juhul on parim kaitse rünnak. Selleks, et keegi sulle tähelepanu ei pööraks, tasub alati kritiseerida aktiviste. Sellisel juhul jääb sinu tegemata töö märkamata.

Ma loodan, et keegi sellest nüüd õppust ei võta, aga paraku reaalses elus see nii on. Kollektiivis töötamine on nagu strateegia. Töötaja töötegemise strateegia.

Iga samm või otsus, mis sa teed peab olema läbi mõeldud. Kui sa valid endale aktivisti rolli ehk teed alati rohkem, kui peaksid, siis pead teadma, et kõigil on sulle alati tuhat küsimust, tuhat projektiplaani soovi, tuhat kriitikanoolt, tuhat.. jne. Mõned neist küsimustest on muidugi mõistlikud, kuid pead arvestama ka lihtsalt niisama ajaraiskamisega, sest alati on meeskonnas inimesi, kes lihtsalt ootavad vastuseid, millega nad lõpuks mitte midagi ei tee. Parem on kedagi kontrollida, kui ise projekte algatada. Igal juhul kindla peale minek.

Kui sa valid aga endale istun-kuni-viieni strateegia, siis arvesta, et tõenäoliselt keegi avastab su varem või hiljem. Kui veab, siis võib-olla ei avasta ka. Ma pole ise seda strateegiat kunagi valinud, sest see on igav strateegia: veeta enamus oma päevast mitte midagi tehes või kolleegidega rääkides, kuidas need aktivistid ja teised töötegijad kõike valesti teevad ja siis kurta koguaeg, kui palju tööd sul on (loe: pead päeva jooksul sellele ühele e-mailile lõpuks vastama). Juhi positsioonil on see veidi kergem, saad alati vastuseks tuua küsimusele, mis teed, et ootad aktivisti järjekordse hullu plaani info taga või ei saa aru, mida ta korraldab. Kindla peale minek.

Üheks, võib-olla enamlevinud strateegiaks on lihtsalt teha oma tööülesanded ära. See on mõistlik v.a minu jaoks, kes kahjuks alati eelistab seda esimest varianti. Ma olen isegi kade nende inimeste peale ja nad on mulle eeskujuks: nad lihtsalt suudavad teha seda, mida neilt oodatakse. Kõik. Nad lähevad kell viis koju ja sealt lõpeb nende töö. Kunagi ma võib-olla suudan ka niimoodi tööd teha, seni kuni…

…avastan, et mõtlen jälle kell 2 öösel enda järjekordset uut projekti, mis võiks ettevõttele kasu tuua.

Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib