Ma olen rääkinud mitmel korral sponsorlustest, mis on oluline ja millele tuleks tähelepanu pöörata. Mis on aga ühele turundusjuhile veel suurem väljakutse kui sponsorlus? Palved eraisikutelt, kollektsionäärid, heategevus, „palun-tulge-vastu-ja-andke-tasuta-asi“ jne.

Tundub nagu  ma oleksin karm naine ja ütlen ei „tavakodanikele“. Võiks ju ometi olla süda sees ja ikkagi tasuta asju anda, sest „suur ettevõte vs väike eraisik“.  Jah, laias laastus oleksin nõus… kui ma ise ei töötaks selle inimesena, kes neid asju annab. Avaldan teile nüüd hoopis teise vaatenurga alt saladuse.

Saladus: ma ei mäleta ÜHTEGI korda, kus me oleksime kellelegi andud tasuta asju ja sellele EI OLEKS järgnenud kaebekirja või mingeid muid jamasid. Ma loodan, et ma kellelegi liiga ei tee, aga ma tõesti ei mäleta, et mõni tasuta asjade andmine oleks läinud ladusalt.

Mainin sissejuhatuseks, et alati küsitakse stiilis: „See oleks tore, kui te saadaks, kui ei saa, siis pole ka hullu, aga oleksin väga rõõmus, kuna kogun seda…“. Ja reaalsus…

• Soovib eraisik, et tuleksime talle vastu ja saadaksime Saku Läte kalendri (jah, see oli väga populaarne kalender, inimestele meeldis). Okei, ma tavaliselt ei saada tasuta niisama asju inimestele, kes pole meie kliendid või loosi võitjad, aga mõtlesime koos assistendiga, et on jõulud ja teeme head. Ohjah. Me saatsime 20-eurose kalendri + tasusime postiautomaadi kulud. Arvake, mis tagasisidet me saime? Nüüd tuli välja, et antud eraisik eeldas, et me saadame ühe kalendri asemel kolm, sest tal on ema (kes on raskesti haige) ja tal on vend, kes on invaliid ja ei jõua endale seda kalendrit osta. Selle asemel, et olla tänulik küsitud kalendri eest ta paneb meid halvasti tundma asjade kohta, mida me ei teadnud (ei teadnud, et ta eeldab, et me saadame ühe küsitud asemel 3 kalendrit). Lisaks rõhub ka sellele, kui raskes seisus ta pereliikmed on.
• Eraisik saadab meile pildi, kus tal oli läinud katki meie poolt saadetud meene, mida ta kogus. Katki läks ta eraisiku enda süül, mida ta ka tunnistas. Paraku meil rohkem täpselt neid samasid meeneid ei olnud ja see oligi viimane. Seda väljendasime ka antud kollektsionäärile. Muidugi selline vastus talle ei sobinud. Tal on seda vaja! Ta ootab uut! Meil ei ole seda… Ta palub, et me teeks eritellimusel talle uue (muidugi meie kuludega). Siis mõtled, et kõik need 10 kirja oleks olemata olnud, kui me lihtsalt alguses poleks seda saatnud.
• Eraisik soovib meie meenet (klassika). Mõtlen jälle, kas ma tõesti tahan saata seda ja pärast lugeda, kuidas midagi ei sobi.. Otsustasin, et mis seal ikka. Saadan, pole ammu saatnud, äkki inimesed on muutunud. Nojaa, võite jälle kolm korda arvata! Talle ei sobinud meie meenepakendi värv, mis on meie ametlik värv. Ma ei tee nalja. See tagasiside kiri ei olnud selline konstruktiivne kriitika- see oli pigem emotsionaalne, kasutades tugevaid sõnu 😊… ja siis ma mõtlen jälle, miks ma seda tegin! Miks ma pidin saatma. Ma rohkem ei saada. Ausõna.
• Oleme vahel tulnud vastu ka IG saadetud päringutele, kus on soovitud nt kohviubade minipakki või mingit pisimeenet nt huulepalsamit. Nende puhul me pole saanud negatiivset tagasisidet, aga mulle on mitu korda kirjutatud erinevate inimeste poolt: meil sai otsa, saatke uus. Jap, just sellisel toonil ja sellise sisuga. Ja, siis ma loen neid kirju ja mõtlen…

… ja nagu aru saite, siis kui alguses need kirjad on oleks-tore-kui-te-saadaks-oleksin-tänulik, siis pärast need kirjad enam nii sõbralikud ei ole.😊 Need on pigem negatiivse tooniga, nõudvad, rõhuvad tihti ka kurbadele faktidele (keegi on raskesti haige peres, ma olen seda viimast ikka mitu korda lugenud). Lisaks mitmel korral on juhtunud, et kui küsitakse ühte asja, siis eeldatakse saaja poolt, et ta saab mitu, sest „suur ettevõte“. Tundub ka, et nt mõned inimesed eeldavad, et „refill“ on igal juhul elementaarne ja tasuta.

Kõik lood on veidi muudetud kujul, et inimesi poleks võimalik tuvastada.

Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hooli