• Kui sa oled kunagi läbipõlenud, siis ära seda jumala eest tööintervjuul maini…

    10. veebruar 2020

    Ma pole ise küll ammu tööintervjuul käinud, aga olen teinud mõningad tähelepanekud, millest avalikult ei räägita… No, muidugi mina räägin.

    Tööotsijatelt eeldatakse, et nad on inimesed, kes on koguaeg kaine mõistusega, oskavad teha läbimõeldud otsuseid, on ilma emotsioonideta ja sõbralikud samal ajal ning soovivad alati anda endast rohkem, kui neilt oodatakse. See sõnastus, mis ma just kirjutasin võiks olla ükskõik mis töökuulutuse juures: nii tegevjuhi kui ka kojamehe.

    …sest normaalne inimene on ju selline. Aga, kas sa kuulud sinna? Kas sa oled ka see normaalne inimene. Ei. Ilmselgelt mitte. Sul juhtub midagi eraelus, sa muutud kurvaks, hakkad isegi nutma või hoopis rõõmsaks. Ebanormaalne eks? Sa saad vahel vihaseks iseenda või kellegi teise peale? Absoluutselt ennekuulmatu. Sa jäid haigeks ja ei saanud tööle tulla üks kord? Appi, tööintervjuu läbiviijal pole seda kunagi elus juhtunud! Murdsid jalaluu ja pidid kuu aega haiguslehel olema?

    Kindlasti looder!

    Kes veel aru ei saanud, siis see oli iroonia. Normaalset inimest kas ei ole olemas või on siiski enamus meist päriselt normaalsed inimesed.

    Üks punkt, mida inimesed tööintervjuudel kardavad kommenteerida on „paus tööst.“ „Miks sa aasta aega tööl ei käinud?“ „Miks sa kolm kuud eemal olid töömaastikult?“ Ja nii mõnigi väriseb selle küsimuse üle, sest tööotsija juba teab, et siin on ainult õiged ja valed vastused.

    Töökollektiiv oli kohutav? Vale vastus!

    Muidugi, me kõik teame, et päris elus see võibki nii olla, aga seda ei saa ju välja öelda. Kui sa oled see, kes tööle palkab inimest ja laua taga intervjueerib, siis see tähendab tööandja jaoks „Sa ISE ei saanud kellegagi läbi.“ Ja alati võib seal olla tõetera sees (ükskõik kummas variandis), aga seda vastust on alati targem varjata, sest siis oled sa „ainukene ebanormaalne.“ Tegelikkuses juhtub seda ma arvan, et päris tihti- inimene ei sobi lihtsalt kollektiivi ja tegelikult keegi pole süüdi. Isiksused ei saagi alati klappida. Nii sa otsustadki võtta aasta vabaks, kui sul selleks võimalusi on rahaliselt ja lihtsalt puhata…

    Teine variant- haigus. Intervjuu läbiviija peas olevad mõtted:“Jah, kindlasti jääb meil ka nüüd koguaeg haigeks või on depressiivne inimene“ Sina tead aga, et see periood sai mööda. Said raske haiguse seljatatud. Oletame, et sul oli depressioon, aga iial ei saa sa seda tööintervjuul mainida, sest teistel ju pole kunagi olnud sellist haigust. Mitte kellelgi!

    *iroonia*

    Tegelikult võibki olla tark sel juhul aeg maha võtta, arsti soovitusel muidugi (ma mõtlen psühholoogiliste haiguste puhul), aga kuidas sa selgitad seda uuele potentsiaalsele tööandjale? Jap, parem varja.

    Mida ma tegelikult öelda tahan. Ma tegelikult ei anna soovitust kõike varjata, vaid just loodan, et tööandjad mõtlevad ka, et inimesed ei ole robotid. Kõike võib elus juhtuda, ka selle inimesega, kes tööandja on. Mida rohkem me elanud oleme, seda rohkem me võime ka kogeda. See on loogiline. Me keegi pole siia loorberitele puhkama sündinud. Isegi, kui sa otsustad, et sa elus midagi ei tee, siis elu toob ise sulle üllatusi, nii häid kui halbu.

    Jah, tööintervjuudel mainitakse, et me vaatame, kuidas sa oled raskete perioodidega hakkama saanud, aga tegelikult keegi ei oska sind päriselt analüüsida. Tihti pannakse sind kasti või mõõdetakse ühe mõõdupuu järgi. Põlesid läbi? Selge. Nõrk inimene. Mõtlemata, et tegelikult see inimene oli TUGEV, kuna julges sellele probleemile vastu minna ja seda tunnistada ning ilmselgelt lahendas ära ka, kuna istub ju nüüd seal tööintervjuul laua taga enesekindlalt. Ta on palju tugevam, kui need, kes häbenevad või varjavad seda.

    Sa võid olla läbipõlenud ka enda praeguses töös, kuid käia hambad risti tööl ja sellega õhkkonda mürgitada, nii et ise arugi ei saa. Kas see oleks targem tegevus võrreldes sellega, kui aeg maha võtta?

     

    Airi
    Saku Läte
    Joogivesi, mis hoolib