Saku Läte Instagramis küsisin, et kumma ilmaga armastate joosta: vihmaga või päikesega. Muidugi (nii nagu ma arvasin) võitis VIHMAGA variant.

See on nii hea näide neuroturunduse olulisusest, kus saab võrrelda- mida inimene vastab ja mis on reaalsus ehk ootused, inimese isiklik kuvand ja tegelikkus.

Ma käin mitu korda nädalas jooksmas- vihmaga, lumega (v.a äikesega, see on ohtlik). Kui vaadata ülal olevat tulemust, siis võiks arvata, et nt paduvihmaga on jooksurada inimesi täis. Arvake, kui palju inimesi minuga koos seal rajal on, kui kõigest ainult „tibutab“ vihma, ma paduvihmast ei räägigi? Mhm, vähe- ma võiks neid ühe käe sõrmedel lugeda. Päikeselise ilmaga? Just! Ma pean leidma kohta, kuhu astuda, sest kõik on jooksjaid-kõndijaid täis. See ei tähenda, et nad kuskil mujal vihmase ilmaga ei jookse/liigu (nt spordiklubis), aga see annab alust arvata, et inimesed ei vasta päris nii küsimustikele, kuidas nad reaalselt käituvad.

…ja nad ei ole selles süüdi. Me kõik teeme seda mingil määral. Miks? Meil on enda isiklik kuvand. Me justkui näitleme päevast päeva kedagi, keda me arvame, et me oleme. Inimene valib küsimustikus punkti, mille puhul ta arvab või SOOVIKS, et teda iseloomustaks. Kui me hakkame mõtlema vastusevariantide üle, siis me tihti mõtleme üle või valime selle variandi, mis justkui peaks meile iseloomulik olema või mida meie sõbrad-tuttavad meilt eeldavad.

Antud küsimustiku puhul – kuidas ma teadsin, et võidab vihmaga variant? Kõik inimesed soovivad olla väljapaistvad, erilised. Kuidas olla eriline? Vastata nii nagu teised tõenäoliselt ei vasta. Jooksmine = hea ilm = päike. Seega, loogiline on vastata „vihmaga,“ et eristuda. Teiseks, mõjub ka aeg, millal seda küsimust küsida nt kui ma seda küsimust küsisin oli õues päike (mitte küll 30-kraadi), aga siiski pigem soe ja ilus. Inimestel võib tekkida ka seos, et nii palav on, tahaks vihma, tahaks vett ja nad vastavad „vihmase“ variandi. Kui oleks juba pikemalt aega olnud vihmane (ehk inimestel oleks juba olnud kõrini vihmast), ma usun, et tulemus oleks olnud teine.

Ma toonitan, see pole imelik ja keegi pole kummaline, vaid just sellised me oleme- me oleme inimesed, väga keerulised. Minu selle artikli mõte seisneb selles, et me ei saa üks-ühele võtta küsimustiku vastuseid ja mõelda, et just-ainult-nii-on. Alati tuleb ka teadusartiklite puhul osata neid õigesti lugeda ja arvesse võtta kitsaskohti. Päris üks-ühele neid artikleid ka praktikas rakendada ei saa. Sama ka küsimustike tulemustega.

See läheb veidi öko-tomatite kategooriasse, mille näidet iga turundusinimene teab.

See ei tähenda ka seda, et küsimustiku vastused kõik valed on. Ei, kindlasti mitte. See annab hea sisendi, milline su „persoona“ olla sooviks või päriselt on või mis on tema ideaal. 😊

Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib