„Ja siis tulin mina ja lahendasin kõik probleemid ja teised suu ammuli kuulasid…“ ehk täna räägin teile vahelduseks ka lihtsalt ühe huvitava tähelepaneku enda õpingutelt ja koolitustelt.

Kuulasin ühte loengut hiljuti ja mõtlesin, et aeg-ajalt loengupidajad, õppejõud, konverentsil esinejad teevad nalja, kuidas nad mingi asja sõrmenipsuga ära lahendasid. Alati kui nad neid „ja siis tulin mina.. ja avasin kõigi silmad“ lugusid loevad, siis mul tekib tunne nagu räägitaks juku-nalju või anekdoote. Muidugi terve saal ka naerab kaasa, mina ka.

Nendes „naljades“ on alati kaks poolt: kamp või terve meeskond mitte-nii-säravaid-inimesi ja superkangelane ehk see õppejõud või loengupidaja/esineja, kes seda lugu räägib.

Storyline on järgmine:

See meeskond on tihti aastaid? hädas mingi probleemiga ja katsetanud erinevaid viise, mis töötavad ja mis ei tööta ja siis tuleb 1 inimene, kes ühe minutiga teeb valmis terve strateegia ja lahendab väga keerulise küsimuse… küsides ainult: “Miks tee nii pole teinud?“ Ja siis nad teevad nii „…ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni.“

Tundub äge eks? Kahjuks ma päris elus ei ole isiklikult ühtegi sellist superkangelase kogemust ise saanud. Huvitav, neid lugusid on nii palju, et ma peaks ju olema ühes nendes loos sees, sh seal mitte-säravate-meeskonnas. Teie ka! Aga ometi ei ole me ei ühel ega teisel pool. Miks?

Reaalsus on alati keerulisem. Ei ole olemas must-valgeid lahendusi ja muresid. Kõikidel asjadel on alati liiga palju tahke. Ei ole olemas rumalaid inimesi, vaid osadega me klapime lihtsalt rohkem kui teistega ja meile meeldivad nende ideed rohkem: me nimetame neid säravateks ideedeks.

Keegi meist ju ei tõsta kaks kätt ülesse ja ei ütle, et jah, ma olin seal mitte-säravas-tiimis ja siis tuli päästja. Vastupidi: me ütleme, et me proovisime erinevaid variante ja need ei töötanud või töötasid. Alati on küsimusi, mis on jäänud vastusteta, mida tuleb lahendada. Kui lahendad ühe ära, tekib kolm juurde…

Vahel on hea, kui keegi tuleb ja heidab pilgu väljastpoolt maja ja annab nõu, kuidas midagi lahendada. Vahel see töötab ja vahel mitte. Üks on aga kindel, et üldjuhul päästjat valgel hobusel ei saabu ja asju tuleb teha enda tiimiga koostöös.

Need lood jäävadki naljadeks ja ma naeran kaasa koos publikuga, aga tegelikult tean, et asjad on palju mitmekülgsemad, kui need lihtsustatud lood imelahendustest. Justkui üks pool oleks geenius ja teine selle vastand. Nii tegelikult päris elus ei ole.

Me unistame ju kõik tegelikult, et võiks ju olla meie kõrval see 1 geenius, kes ütleks iga sammu ette, kas see on õige või vale. Nüüd aga tekib küsimus, kas üldse on olemas valesid või õigeid samme… :-)

Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib