• Haridusest jälle tööandja vaatenurgast

    13. mai 2019

    Mulle meeldib õppida ja olen hetkel võtmas kursuseid üliõpilastega koos (magistris). Magistriõppes inimesed ei ole enam 20.aastased vaid siiski veidi vanemad, seega võiks eeldada, et kogemust neil on ja pole päris enam staadiumis, kus nad ei tea, mida elult tahta. Nad on ju ometi jätkanud õpinguid… seega, järelikult võib eeldada, et teavad, mida soovivad. Osad soovivad haridust ja teised?

    Teised on otsustanud selle kraadi kuidagi saada. Täna on see eriti aktuaalne teema. See on pannud mind mõtlema. Tööle kandideerides on tihti lisaks töökogemusele nõue ka haridusele nt. magistrikraad. Ka mina olen pidanud seda elementaarseks.

    Ma tean, et on ka inimesi, kes teevad nalja, et ega kraad ei tähenda siis oskuseid ja kogemusi. Ma pigem varasemalt ei olnud sellega nõus, kuna olen alati õpingutesse panustanud palju aega ja energiat ning ka raha. Täna aga näen teisest vaatenurgast seda kõike kõrvalt. Oma eelmises ülikoolis, kus ma magistriõppes õppisin seda ma ei märganud või kohanud. Võib-olla olin siis ise ka liiga noor või lihtsalt asi oli selles, et tegu oli eraülikooliga, kus sa pidid reaalselt ise raha maksma õpingute eest ehk siis tajusid väärtust? Selles ülikoolis olid koos ka pigem mitte-nii-noored inimesed, kes kõik päriselt tahtsid õppida.

    Täna aga pean ka kahjuks tõdema fakti, et tundub, et kraad mõne inimese puhul ei märgi siiski olulisi teadmisi. Sellest on kahju. Muidugi, ülikooli keegi niisama läbi ei saa, midagi peab selleks siiski tegema, aga on inimesi, kes üritavad seda võimalikult väikese pingutusega (loe: nt. teiste arvelt) tehtud saada. Jah, muide, põhimõtteliselt on see võimalik. Mitte 100% ja alati, aga tihti.. On ained, mis keskenduvad ainult meeskonnatööle… ja on inimesi, kes on nõus sinu nime igale poole alla kirjutama, mis siis, et sa võib-olla samal ajal olid päikese all, kui teised tööd tegid.

    Tänu enda kogemusele (selle ühe aasta jooksul!) suhtun ka mina kraadi olemasolule skeptiliselt veidi. On väga suur vahe, kas sul on ülikoolikraad vs ka tegelikud teadmised enda õpingutest.

    Ma ei tea, kas asi on tasuta kõrghariduses? Võib-olla. Võib-olla siiski mitte. Need, kes on harjunud elus pingutama millegi nimel teevad seda tõenäoliselt igal juhul ja need, kes on harjunud mingit staatust (sh ülikoolikraadi) omandama ilma, et tegelikult ka teadmised omandaks/vastaks sellele staatusele, need lihtsalt on harjunudki nii elama.

    Seega, kuhu ma tahan jõuda. Ma täna saan mõlemast vaatenurgast väga hästi aru. On tööandjaid (oleneb siis inimesest, kes värbab), kes eelistavad kogemustega inimesi ja on tööandjaid, kes pigem vaatavad hariduse (omandatud kraadi järgi) pädevust. Ma kombineeriksin need kaks omavahel tugevalt kokku ja kahjuks pean tõdema, et n.ö omandatud kraad ei anna veel kindlustunnet, et on omandatud ka teadmised. Samas, kogenud värbaja oskab päriselt näha inimeses potentsiaali, tema oskuseid ja teadmisi. Haridus annab kindlustunne, et inimesel on olemas baas, kogemused ja oskused annavad aga selle „kirss tordil“ tulemuse, mille järgi tööandja tõenäoliselt enda otsuse teeb.

     

    Airi
    Saku Läte
    Joogivesi, mis hoolib