„Kuidas sul õpingutega edeneb?“ ja „Sul on ju ainult 2 aastat veel jäänud“.

Nüüd ma tean, et need laused pole doktorantuuris üldse olulised. Kohe selgitan miks.

Ka mul oli enne doktorantuuri minnes arusaam, et tegu on magistri jätkuga (nagu ikka- baka, siis magister ja siis doktorantuur). Nüüd tean, et oi, kuidas ma eksisin.

Doktorantuur on päris töö. See ongi töö, täiskohaga töö. Ma kindlasti ei nimetaks seda õpinguteks klassikalises mõttes. Sa teed teadustööd. Rõhk on sõnal „töö“.

Mitmes aasta? Kui palju veel jäänud? Mõnes mõttes pole need väga olulised küsimused. Magistris on see oluline. Magistris sa teed justkui tükitööd- teed oma ained ära ja kõik. Doktorantuuris oleneb peamiselt kõik sinust. See on sinu enda asi, millal ja kui kiiresti sa enda teadustöid teed. Tundub lihtne? Kõlab hästi?

Kui mu juhendaja kunagi ütles, et see on nagu olümpiaks treenimine, kus sa pead iga aasta medaliga koju tulema (mitte et ma kunagi oleks olümpiaks treeninud), siis nüüd ma alles mõistan, mida see tähendab.

Kui sa kandideerid tööle, siis sinu konkurendid on tihti sinu piirkonna inimesed (nt Baltikumi elanikud või nt Eesti elanikud). Jah, muidugi on töökohti, kus sa kandideerid nt terve maailmaga, aga doktorantuuris ongi nii, et sa konkureerid ALATI terve maailmaga. Mida see sisuliselt tähendab?

Üks asi on enda teadustöö valmis teha, aga teine asi on see, kuidas su tööd tunnustatakse ehk kuidas muutub sinu töö nn tunnustatud teadustööks? Seda võib võrrelda nt maja ehitamisega. Sa saad lõpuks töötegijalt akti, mis tõestab, et maja on valmis ja sa kinnitad vastuvõtuaktiga, et sa oled sellega nõus. Ainult sina ja su pere kinnitate seda. Või siis teine näide, sa teed ettevõttes tööd nt koostad eelarvet. See jõustub, kui nt su ülemus on kinnitanud selle eelarve.

Doktorantuuris aga kinnitavad su teadustööd täiesti võõrad inimesed, keda sa ei tea ja ei tunne (tõenäoliselt)- sa ei tea kunagi, kes su tööd hakkab läbi vaatama ja hindama. Seda ei vaata kunagi läbi 1 inimene, vaid mitu. Enamik töid ei saa kinnitust. Ainult paar protsenti töödest avalikustatakse teadusajakirjades (teadusajakiri ei ole Postimees või Sirp). Teadusajakiri ei ole üldse klassikalises mõttes ajakiri. See on pigem koht, kus publitseeritakse tunnustatud teadustööd ehk siis teadlane võib öelda, et ta töö on tunnustatud/avaldatud.

Sa konkureerid nendesse ajakirjadesse kõikide maailma teadlastega. Vot siin tuleb mängu see, et tuleb töötada ja treenida olümpiamängude tasemel. See on väga raske, kohe väga raske!

Nüüd küsimus, kas sellel on mingit pistmist üldse päris eluga? Kas sa saad oma tööd kasutada ära praktikas? Vastus on JAH! Doktorantuur (nagu iga kogemus) avardab oluliselt maailmavaadet. Ma ei teadnud ennem, kui süsteemselt on võimalik töötada. Ma arvasin, et ma töötan süsteemselt. Nüüd ma tean, et seda ei anna võrreldagi doktorantuuri süsteemsusega.

Samas, igal mängumaal ongi omad reeglid… Kas doktorantuur pärsib praktikutest turundusinimeste loovust? Kui sa oskad need 2 mängumaad (doktorantuur vs praktika) eraldi hoida, siis mitte… aga küsimus ongi kuhu maani sa oskad ja jaksad neid eraldi hoida. 😊 Doktorantuur arendab oluliselt kriitilist mõtlemist- kas see on hea või halb mu loovustöös, ma ei veel ei tea.

Airi Freimuth
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib