Kui ma peale keskkooli läksin ülikooli, siis mu ettekujutus doktorantuurist ning teadlastest oli selline klassikaline. Ma arvasin, et kõik professorid, doktorid, akadeemikud on väga targad inimesed, teevad mingeid imeasju, millest „tavainimesed“ (sh bakalaureused ja magistrid) aru ei saa. Teadlased istuvad kuskil kõrgel tarkade klubis ja lihtsalt on… väga targad.

Ma pole kindel, aga võib-olla arvasin ka, et nad elavad oma teadlase elu ja praktikud elavad oma praktilist elu ehk siis need 2 justkui omavahel kokku ei käi. Ühed kirjutavad teooriat (mis muidugi koolilaste arvates veel üldse on nii kaugel päris elust kui vähegi saab) ja teised teevad „päriselt“ tööd.

Nüüd muidugi tean ma palju täpsemalt ja rohkem sellest. Teadustööd rajanevadki praktikal. 😊 Nüüd tean ka, et teadustööde lugemine ja mõistmine on omaette kunst- sellest räägin hiljem. Päris nii see pole, et võtad ühe lause ühest teadustööst ja arvad, et nii ongi. Teadustööd pole isegi mõeldud, et nii neid käsitleda.. aga see pikem teema.

…nüüd aga on aeg, kui ma ise sean sammud sinna teele, sinna tähtsate-tarkade klubisse ja kuidas ma end nüüd tunnen?

Ei, ma ei tunne end nii 😊 vastupidi. See on naljakas, kuidas ennem miski, mis tundus nii vau, nii ülim, nii kauge… on nüüd järsku osa sinu igapäevast. Sa oled nüüd see n.ö tarkade klubi, mida ennem imetlesid ja natukene kartsid ka ja kelleks sa kindlasti saada ei tahaks (ikkagi „praktikast ju kaugel“).

Ma tean nüüd, et see ei saa olema kerge, selles „maailmas“ on omad reeglid. Mõnes mõttes on lihtsam ainult praktik olla- olen varem rääkinud, kuidas statistikat saab igatpidi väänata ja numbreid turundada vastavalt vajadusele. Muidugi, see on erinev lausvaletamisest siiski. Numbrite turundamine ei võrdu valetamine. Neid annab lihtsalt oma kasuks tööle panna.

Akadeemilise karjääri puhul aga on lugu keerulisem (eelduste kohaselt). Kui sa mainid teisele teadlasele, et su „reach“ tõusis 110% ühe kampaaniaga, siis see teine teadlane on oma peas jõudnud juba 50 küsimust sulle mõelda, millega ta tõestab, et see eelmainitud tulemus on sügavalt kaheldav. Ja siis pead sinna jälle tõestama uuesti, et see on päris tulemus võrreldavatel alustel, võrreldavatel tingimustel jne. Akadeemilise karjääri puhul ei saa „mulli“ ajada ja loota, et kõik kolleegid jäävad ümberringi uskuma. Pigem on selles maailmas pidev vastandumine, kahtlemine tulemustes- mis ongi ju teadustöö aluseks.

Tulevikus saan võrrelda, mis on mõlema karjääri plussideks ja miinusteks 😊

Ühes olen kindel, akadeemiline karjäär lisaks praktilisele karjäärile on kindlasti väga arendav.

Airi
Saku Läte
Joogivesi, mis hoolib